RIAA on Ameerika salvestustööstuse assotsiatsiooni akronüüm, mis koosneb suurettevõtetest, mis jälgivad USA-s muusika salvestamist ja levitamist. Ligikaudu 90% salvestusfirmadest või levitajatest on RIAA liikmed. Ühingu eesmärgid on nüüd suunatud eelkõige autoriõiguste kaitsele. See on suur muutus võrreldes RIAA loomisega 1950. aastatel, kus suurimaks mureks oli vinüülplaatide ja hilisemate kassettlintide kvaliteedi standardimine.
Suur osa nihkest RIAA-s, mida nüüd juhib Mitch Bainwol, on tingitud autoriõigustega kaitstud muusika sagedasest ebaseaduslikust allalaadimisest või kopeerimisest. Kui Napster 1990. aastate lõpus esmakordselt kättesaadavaks sai, avanes enamikul inimestel ootamatult võimalus muusikat alla laadida ilma selle eest maksmata. Samuti muutus arvutitehnoloogia arenguga sagedamaks plaatide kirjutamine ja albumite kopeerimine.
RIAA püüdis aktiivselt vastu võtta seadusi, mis keelustaksid sellised failijagamisprogrammid nagu Napster, samuti karmistas autoriõiguse seaduste piiranguid. 2000. aasta esimesel kümnendil võeti vastu mitu seadust, et karmistada karistusi neile, kes rikkusid autoriõiguse seadust, kopeerides ebaseaduslikult muusikat kas arvutist või ostetud CD-delt. RIAA on illegaalsete allalaadimiste tõkestamiseks suunatud kampaaniates eelkõige kolledžiealistele noortele.
Mitte kõik ei pea RIAA praegust missiooni loogiliseks ega mõistlikuks. Kriitikud osutavad Napsteri ajastul suurenenud CD-de müügile ja järeldavad, et jagamise või tasuta allalaadimise piirangud on tegelikult vastuolus RIAA eesmärkidega aidata muusikakunstnikke ja salvestusstuudioid. Kriitikud väidavad ka, et RIAA on midagi enamat kui organiseeritud kuritegevuse äri, mis rebib välja artiste, kes saavad CD-de müügi eest suhteliselt vähe hüvitist, samal ajal kui see määrab CD-de hinnad plaadifirmade kõrge kasumi saamiseks.
RIAA vastased viitavad pahaaimamatute inimeste vastu algatatud kohtuasjadele autoriõiguste rikkumise eest. Üks hagi algatati 83-aastase naise, teine 12-aastase tüdruku ja kolmas 60-aastase naise vastu, kes polnud kunagi arvutit kasutanud. Neid ja teisi hagisid kritiseerisid paljud ja need kahjustasid RIAA usaldusväärsust.
2003. aastal andis RIAA välja amnestia, otsustades mitte jälitada neid, kes olid varem illegaalset allalaadimist harrastanud. Neid, kes varasemast autoriõiguste rikkumisest selgeks teeksid, ei algatataks, kui nad lubaksid seda enam mitte teha. Vähesed inimesed vastasid sellele pakkumisele ja amnestia lõppes aasta hiljem, kuna RIAA amnestia ei kaitsnud inimest üksikute plaadifirmade või artistide tsiviilhagide eest.
Vähem vastuolulisemal kujul vastutab RIAA soovi korral ka plaatide müügi jälgimise eest, mille tulemusel märgitakse plaadid vastavalt müüdud numbritele “kuldseks” või “plaatinaks”. Pisut vastuolulisem on kohati kunstivabaduse vankumatu toetus 1. muudatuses tõlgendatuna. Paljud peavad seda RIAA üheks peenemaks punktiks, kuna see võimaldab sõna- ja väljendusvabadust ning toetab artiste, keda rünnatakse vastuoluliste laulusõnade pärast.