Hiina kalligraafiat, rafineeritud ja graatsilise käekirja kunsti Hiinas, nimetatakse spetsiaalselt shufaks ning sellel on iidne ja väärtuslik ajalugu. Vana-Hiina tsivilisatsioon uskus, et kalligraafia ja maali vahel on vastastikune seos, kuna need kaks kunstivormi kasutavad identseid meetodeid ja materjale. Vana-Hiina maalikunstnikke peeti aga pelgalt lihtsateks käsitöölisteks, kalligraafe aga väga lugupeetud ja kultuursete teadlastena. Alates viiendast sajandist anno domini (pKr) aga hakati kalligraafiat ja maalikunstnikke pidama staatuse järgi võrreldavateks ametiteks. Seitsmendal sajandil võeti Jaapanis kasutusele Hiina kalligraafia, mida kasutati budistlike tekstide kopeerimise meetodina.
Kalligraafia hõlmab esteetiliste põhimõtete, väljamõeldud kirjutamise ja oskusliku kirjaoskuse rakendamist sõnadele ja isegi tervetele dokumentidele. Seda võib võrrelda raidkirjaga, kuigi pealdis viitab ainult skriptile, mis on kirjutatud materjalidele, mis võivad laguneda, nagu pärgament ja papüürus. Kalligraafid Aasia riikides, näiteks Hiinas, kasutavad terava otsaga pintslit, mida hoitakse vertikaalselt; lääne- ja islamipiirkondade inimesed kasutavad sulgi, pilliroogu või kalligraafiapliiatsit, mida hoitakse mõnevõrra kaldu. Viienda dünastia Egiptuse papüürused peetakse kõige varasemateks kalligraafilisteks kirjutamisvormideks.
Vastavalt raidkirjadele arvatakse, et hiina kiri on eksisteerinud alates teise aastatuhande teisest poolest eKr. Skripti päritolu näitab selle arengut sümbolitest, mida nimetatakse piktogrammideks ja mis kujutavad endast objekte, abstraktsete tegelasteni. Arhailine või pitsatkiri, mida hiina keeles nimetatakse juanshuks, on kalligraafias vanim kiri. Sellel oli ühtlane paksus ning see oli lineaarne ja selgelt kirjutatud. Alates Hani dünastiast, mis toimus aastatel 202 eKr kuni 220 pKr, kasutasid hiinlased juanshu lihtsamat versiooni nimega lishu, millel põhines kaasaegne Hiina kalligraafia.
Kuni neljanda sajandini pKr sai lishust Hiina kalligraafia peamine stiil. Lishust tekkis kolm kaasaegset Hiina kalligraafia stiili: kaishu, xingshu ja caoshu. Trükitud märkide standard on kaishu, mis tähendab “tavalist skripti”. Xingshu ehk “jooksev skript” on kaishu poolvoolne vorm. Lühike ja väga väljendusrikas caoshu on stiil, mis tähendab “rohukirja”.
Kuigi see oli Hani dünastia ajal, kui lishu õitses, on Hiina kalligraafia kaks kuldaega tegelikult Tangi dünastia, mis toimus aastatel 618–906, ja Songi dünastia, mis tekkis aastatel 960–1279. Tangi dünastiat valitses kuulus kalligraaf, keiser Ming Huang, kes propageeris Hiina kalligraafiat, näidates oma rahvale, kui huvitatud ta sellest kujutavast kunstist on. Vahepeal oli Songi dünastia ajal, kui inimesed pidasid kalligraafiat maalimise väljamõeldud kirjaga versiooniks. See lõi kahe kunstiliigi vastastikuse sõltuvuse.