Plokkflööti meenutaval bambussaksofonil on silindriline ava, mille ülaosas on kaheksa auku ja üks all, mida mängib pöial, mis tekitavad sõrmede katmisel erinevaid noote. See on ka väike nagu plokkflööt, olles umbes 12.5 tolli (31.75 cm) pikk ja seetõttu nimetatakse seda sageli taskusaksofoniks. Esimese bambussaksofoni ühe varajase versiooni töötas 1970. aastatel USA-s Hawaiil Brian Whittman välja alternatiivina instrumendi traditsioonilisele vaskpuhkversioonile ja seda nimetati xaphooniks. See valmistati sarnaselt 18. sajandi hilisbarokiajast pärit puupuhkpilliga chalumeau. Alates selle leiutamisest on instrument muutunud populaarseks paljudes riikides, sealhulgas Jamaical, Etioopias, Indoneesias ja Argentinas.
Bambusest on tehtud erinevaid instrumente tänu oma õõnsale sisemisele varrele, mistõttu on see hea materjal puhkpilli- ja löökpillide ehitamiseks. Bambusaksofon on valmistatud bambusest, mis on Poaceae perekonda kuuluv taim. Bambust on kasutatud ka erinevate bambusflöötide (nt jinghu ja xiao) loomiseks ning aborigeenide didgeridoo loomiseks eukalüptipuidu asemel.
Bambusaksofoni ja messingsaksofoni vahel on mitmeid erinevusi, sealhulgas ava kuju. Puur on instrumendi sisemine kamber, kust õhk läbib. Bambusaksofonil on silindriline ava, mille läbimõõt jääb samaks kogu pikkuses, samas kui messingsaksofonidel on koonilised avad, mis algavad ülaosas väikese läbimõõduga ja suurenevad järk-järgult kogu pikkuses. Vaatamata nendele kuju erinevustele tekitavad mõlemad sarnase heli.
1846. aastal lõi esimese saksofoni Adolphe Sax ja see kuulub puupuhkpillide perekonda. Kui õhku puhutakse läbi saksofoni huuliku, vibreerib selle küljes olev pilliroog, tekitades heli. Erinevaid helisid või noote tekitatakse klahve vajutades, mis asetsevad piki instrumendi messingpinda. Instrument on populaarne erinevates muusikastiilides, sealhulgas bluusis ja džässis, ning see võib tekitada kas sujuvaid või teravaid toone.