Tavalises lauto tablatuuris on kuus rida, millest igaüks esindab vastavat keelpilli ja selle avatud nooti lautopillil. Sarnaselt kitarri tablatuuriga algab ja lõpeb see G-noodiga, erinevalt kitarri E-noodist, ja sellel on GCFADG häälestus. Kõrgeim noot on peal ja madalaim all, mis on kitarri tablatuuris kasutatav struktuur. Keelega kaasneb täht “a”, kui seda tuleb mängida lahtiselt, “b”, kui sõrm peaks olema esimesel nööril, samas kui “c” tähistab sõrme teisel nööril. Tablatuuri iga rida tähistab lautsil kahte keelt, mida koos nimetatakse kursuseks.
Lautsil on tavaliselt kuus rada, kuid võib olla kuni 14. Kuuendast kõrgemad kursused märgitakse lauto tablatuuril kaldkriipsudega, nii et seitsmendat rada tähistatakse ühe kaldkriipsuga, kaheksandat kahe kaldkriipsuga ja iga täiendav rada on veel üks kaldkriips. Lauto akordide tähistamise süsteemiga kaasnevad ka taktimärgid. Lauto tablatuuris kasutatavad lipud ja ringid näitavad ajastust ja näevad välja nagu standardses noodikirjas kasutatavate ajastussümbolite ülemine osa. Ajastuse märkimiseks võib kasutada ka sabaga joont, mis on eriti kasulik lauto tablatuuri kirjutamisel arvutis.
Lauto tablatuur ei paku infot pilli häälestuse kohta ega käsitle kadentside osas palju üksikasju. Noote on raske võrrelda ka tavalise noodikirjaga, seetõttu on lautomuusika lugemiseks ja tõlgendamiseks mõeldud arvutiprogrammide väljatöötamine olnud aeglane. Muusikateooria spetsialistid on sageli informaatikas kursis, mistõttu on väljakutseks olnud lauto tablatuuri loogika ja selle arvutiprogrammidesse transkribeerimise vaheline lahknevus. Samuti on vähe täpsust vokaalse saate lisamisel lautomuusikaga.
Praegune lauto tablatuuri meetod on sarnane sellega, kui seda Euroopas esmakordselt mängiti, alates 14. sajandist. Lauto mängitakse näpuga valides ja häälestus vastab nootidele, mida mängitakse klassikalisel kitarril, mille kapo on asetatud kolmandale nöörile. Sarnaselt kitarritablatuuriga on ka algajatel lihtne õppida lugema ja mängima koos lauto tablatuuriga. Luuti tablatuuris on ka variatsioone, alates renessansiajast kuni barokiajastuni. Inglis- ja prantsusekeelsed variatsioonid erinevad ka hispaania ja saksa vormidest.