Math rock on progressiivse rokkmuusika vorm, mis põhineb suures osas muusika rütmilistel struktuuridel ning tihedal, matemaatilisel täpsusel ja stiilimuutustel. See muusikastiil, mis sai USA-s tuntuks peamiselt 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses kuni keskpaigas, on sageli tuntud selle esitajate keerukuse ja tehniliste oskuste poolest. Üks matemaatikaroki tunnusaspekte on viis, kuidas muusikapala toon ja meeter sageli kogu loo jooksul muutuvad; selle asemel, et läbivalt kasutada ühtainsat rütmi, muutuvad need lood sageli loo jooksul.
Progressiivne rokiliikumine algas suures osas 1970. aastatel ja jätkus mitmel kujul kogu 20. sajandi lõpupoole. Selle žanri tunnusjoonteks on rock and roll instrumentide, nagu pliikitarr, trummid ja bass, kasutamine, et luua muusikat, mis ületab rokilaulude ühise struktuuri. Progressiivses rokis on mitmeid alamžanre, sealhulgas matemaatikarokk, ja igaüks neist püüab mitmel viisil ületada populaarmuusikas tajutavaid piiranguid. Seda tüüpi kivimite puhul on peamine transtsendentsimeetod rangete rütmide kaudu, mis muutuvad ja muutuvad viisil, mida sageli kirjeldatakse kui “nurkset” või “matemaatilist”.
Ühine meetrum ehk taktimõõtur enamiku rokenrolli lugude puhul on 4/4, mis tähendab, et iga takt, mis on lihtsalt löökide rühm, koosneb neljast taktist ja löögi saab veerandnooti. Matemaatilises rokis kasutatakse aga sageli vähem levinud taktimõõte, näiteks 3/2 või 11/8. Need on muusikule mängimiseks tehniliselt keerukad meetrid ning loovad ebaharilikke ja sageli vastuolulisi rütme. Seda tüüpi struktuur inspireeris suuresti terminit “matemaatika rokk”, kuna sageli geomeetrilise või matemaatilisena tunduvate muusikapalade esitamiseks on vaja suuri tehnilisi oskusi.
Enamik rokkmuusikat ei kasuta mitte ainult paljude lugude jaoks ühte lihtsat mõõtu, vaid seda takti kasutatakse pidevalt kogu loo vältel. Matemaatilise roki seades võivad taktid aga järsult muutuda, andes muusikale katkendliku, kuid sisemiselt ühtse tunde. Järskpeatused ja käivitumised, rütmimuutused ning kiirendused või aeglustused on kõik matemaatikaroki tunnuselemendid. Alates 20. sajandi lõpust on see alamžanr vähe kasvanud, kuigi mõned fännid on jätkuvalt nautinud liikumise silmapaistvaid artiste, kes võivad tulevasi muusikuid mõjutada.