Duduk on silindriline topelt pilliroo pill oboe perekonda, kuhu kuuluvad ka oboe, oboe d’amore, inglise metsasarv, heckelphone, aga ka hiina suona ja guan, jaapani hichiriki, korea p’iri , ja Euroopa shawm. Lähis-Ida erinevates piirkondades erinevate nimede all tuntud duduk on valmistatud moorus- või aprikoosipuust. Nii et kui kuulete Põhja-Iraani balabanist, Türgi meyst, Aserbaidžaani balabanist, türklaste ja kurdide qamatast, Qaraqalpakide balamanist, võite arvata, et see on instrument, mis on väga sarnane Armeenia dudukiga. ja Gruusia.
Dudukil, mida hääldatakse /doo DOOK/, on nagu paljudel tema kolleegidel pilliroog ja keha. Tooni kirjeldatakse sageli kui rikkalikku ja sooja ning sellel on oboe perekonnaga seotud nasaalsus. Nagu mõnel sarnasel instrumendil, on sellel kaheksa sõrmeauku ja pöidlaauk. Ärge aga ajage seda segi Lääne-Bulgaaria dudukiga, mis on 6 auguga flöödiperekonna liige, mitte oboega.
Mängija Pedro Eustache sõnul on dudukil võime laiendada oma ulatust kahe huvitava tehnika abil. Emouchure tehnikat, mida nimetatakse “huulte tõstmiseks”, saab kasutada duduki ulatuse pikendamiseks kolmandiku võrra kõrgemale. Ja põlvega madalaima augu sulgedes pääseb A dudukil G3.
Tuntud duduki mängijad on Djivan Gasparyan, Chris Bleth, Albert Vardanyan, Gevorg Dabagian, Mirtitch Mahossian, Sergei Karapetian, Pedro Eustache ja Vatchatchian Avakian. Dudukist on saanud populaarne rahvusvaheline instrument filmide heliribades, näiteks Peter Gabriel on seda kasutanud filmi „Kristuse viimane kiusatus“ heliribas. Gasparyan on mänginud duduki selliste filmide heliribal nagu Ronin, Gladiaator, Syriana ja Blood Diamond ning Bleth filmis Kariibi mere piraadid: Maailma lõpus.