Kellamäng on nii kellakellade kui ka orkestripilli nimi. Kellahelinad võivad viidata kolmele kõrge heliga kellale, mida kasutatakse veerandtundide tähistamiseks, või kromaatiliselt paigutatud kellade komplektile, mida mängitakse klaviatuurilt. Kellakellasid nimetatakse mõnikord kellakelladeks, kui nende arv on 23 või enam.
Kariljoni kellad paigaldatakse tavaliselt tornidesse, mida tuntakse campanile’idena ja need on tavaliselt välipillid. 2003. aastal loodi aga rändkariljon, mida kutsuti kontsertkariljoniks ja mida mängiti sel suvel erinevates kohtades Saksamaal ja Hollandis. 2006. aastal oli maailmas vähemalt 13 reisivat kariljonit.
Kariljoni kellasid seostatakse sageli kirikukogukondadega ja neid kasutatakse hümnide mängimiseks. Siiski on ka kogu neile loodud originaalrepertuaari ning klaverimuusika ja muude teoste arranžeeringud. USA helilooja Samuel Barber kirjutas 1934. aastal süidi Carillonile.
Orkestriinstrument, mida nimetatakse kelladeks või torukujulisteks kelladeks, on kromaatiline paigutus oktaavist ja pooltest pikkadest metalltorudest, mis on raami külge riputatud. Ratastele paigaldatud kellamängijad saab hõlpsasti oma kohale teisaldada. Kellamänge mängitakse toornahast või messingist vasaratega. Toornahk, mida mõnikord asendavad lõngavasarad, annab pehme heli, samas kui messinghaamrid tekitavad pingelisema ja fokuseerituma heli.
Kirikukelladena kõlama mõeldud kellamängud on keerukate üle- ja alatoonidega. Need ulatuvad keskmisest C-st (C4) kuni F-ni, mis on poolteist oktaavi kõrgem (F5). Kestust juhitakse jalgpedaaliga.
Kellamängud on märgatavalt esinenud mitmes kuulsas orkestriteos. Need esinevad prantsuse helilooja Maurice Raveli vene helilooja Modest Mussorgski klaveripala “Pildid näitusel” finaalis orkestratsioonis “Kiievi suur värav”. Kellamängud kõlavad ka saksa helilooja Richard Wagneri ooperi “Parsifal” lõpustseenis ja Austria helilooja Gustav Holsti kummarduse “Saturnile” filmis “Planeedid”.