Ooper Lucia di Lammermoor on Itaalia helilooja Gaetano Donizetti kolmes vaatuses tragico draama. Lucia di Lammermoor komponeeriti 1835. aastal Salvadore Cammarano libretoga. Lucia di Lammermoori lugu põhineb Sir Walter Scotti romaanil “Lammermoori pruut”, mis ise põhines tõestisündinud lool.
Lucia di Lammermoori itaaliakeelse versiooni esilinastus toimus Napolis Teatro San Carlos 26. septembril 1835. Alphonse Royer ja Gustave Vaëz tõlkisid libreto prantsuse keelde ning Donizetti muutis keskkonda. See versioon esilinastus Pariisis Théâtre de la Renaissance’is 6. augustil 1839.
Lucia di Lammermoori lool on keeruline tagalugu. Ravenswoodi lossi ja selle juurde kuuluva pärandvara pärija Edgardo on Ashtonite poolt anastatud. Perekonnapea ja Lammermoori Laird Enrico Ashton on raisanud perekonna varanduse, samuti pannud perekonna oma poliitilise tegevuse tõttu ebakindlasse olukorda. Liitlaste ja raha hankimiseks kavatseb ta anda oma õe Lucia rikkale lordile nimega Arturo naiseks. Kuid Lucia ja Edgardo on juba armunud.
Lucia di Lammermoori I vaatuse alguses on kaplan Enricot õhutanud mitte liiga kiirustama Luciat abielluma sundima, kuna ta leinab endiselt oma hiljuti surnud ema pärast. Kuuldes, et Edgardo, keda Enrico peab vaenlaseks, on lähedal, vannub Enrico ta hävitama. Selgub, et Edgardo on tulnud kohtuma Luciaga, kes ootab teda purskkaevu ääres, kus ta on näinud mõrvatud Lammermoori esivanema kummitust. Kui Edgardo saabub, valvab Lucia kaaslane Alisa. Edgardo kutsuti minema kaklema, kuid ta tahaks enne lahkumist Enricoga tüli ravida. Lucia soovitab tal Enricole nende romantikast mitte rääkida. Nad vahetavad sõrmuseid, mida peavad abieluks, ja ta lubab naisele kirjutada.
Lucia di Lammermoori II vaatuses arutavad Enrico ja tema sulane, kas Lucia on Arturoga abielu vastu. Sulane on pealt võtnud kõik Edgardo kirjad, aga ka võltsinud ühe, väites, et Edgardo armastab teist naist. Samal ajal kui teenija Arturot tervitab, võtab Enrico võltsitud kirja ja läheb Lucia juurde, öeldes talle, et tahab, et ta oleks ainult hästi abielus. Ta vastab, et peab end juba Edgardo naiseks. Enrico annab talle võltsingu ja heidab talle šokeeritud reaktsiooni. Ta ütleb naisele, et kui ta Enricoga ei abiellu, siis ta hukatakse ja see on tema süü.
Kaplan ütleb Luciale, et kõik tema Edgardole saadetud kirjad peale ühe peeti kinni, kuid ta kinnitas teise kättetoimetamise. Arvates, et Edgardo pole vastanud, usub ta, et Edgardo on olnud truudusetu, ja ütleb ka Luciale, et sõrmusevahetus ei ole abieluga samaväärne. Ta julgustab teda täitma oma kohust, päästes oma venna ja otsima tasu taevast.
Kaplani veenmisel kirjutab Lucia abielulepingule alla, kuid ootamatult siseneb Edgardo. Lepingut nähes tõmbab ta temalt sõrmuse ja neab teda. Arturo ja Enrico käsivad tal lahkuda, kuid Edgardo viskab relva minema ja ütleb, et ei taha enam elada.
III vaatuses istub Edgardo saalis ja soovib maailmalõppu, kui Enrico siseneb äsja toimunud Lucia abiellumise üle ilutsedes ja Edgardo duellile väljakutse kutsub. Stseen nihkub pulmapeole, mille katkestab kaplan, kes ütleb, et kuuldes pulmakambrist hüüdmist, astus ta sisse, et leida surnuna Arturo ja vereplekiline pistoda käes Lucia, kes palus oma peigmeest. Uskudes, et tema pulmad Edgardoga hakkavad toimuma, siseneb hullunud Lucia.
Enrico naaseb ja kaplan räägib talle, mis juhtus ja et Lucia mõistus on üles öelnud. Kui Enrico kuuleb Luciat ütlemas, et ta on oma venna ohver, valdab teda süütunne. Kaplan noomib teenijat tema tegude tulemuse pärast.
Samal ajal ootab Edgardo oma duelli Enricoga ja ootab surma. Sulased sisenevad ja matusekellad helisevad. Edgardo soovib Luciat veel kord näha, kuid kaplan teatab talle, et ta on surnud. Edgardo ootab pikisilmi temaga taevas kohtumist ja, hoolimata katsetest teda ohjeldada, pussitab end, mõeldes Luciale, kui too sureb.