Sopranitromboon on vaskpuhkpillide perekonda kuuluv kõrgpill. Sarnaselt teistele tromboonidele on ka soprani tromboonil liugmehhanism, mille abil mängija saab muuta esinemise ajal tekkivaid helikõrgusi. Sopranitromboon on siiski väiksem ja kõrgema helikõrgusega ning pole nii levinud kui suuremad madalama helisagedusega tromboonid.
Suuruse poolest sarnanevad sopranitromboonid trompetile. Tegelikult on kelluke tavaliselt sama suur kui Bb trompet. Ka pillid kasutavad sama huulikut, nii et tavaliselt mängivad trompetimängijad sopranitrombooni embouchuuri või suu kuju ja asendinõuete tõttu. Soprani tromboon ei ole siiski tromboonide perekonna väikseim liige. Sopranino- ja piccolotromboonid on väiksemad, kõrgusega Eb-s vastavalt üks oktav altitromboonist ja Bb-s üks oktav sopranitromboonist kõrgemal.
Soprani trombooni heliulatus on samuti sarnane Bb trompetiga. Vahemiku alumine ots on umbes E3, ülemine aga ligikaudu C6. Täpsed ulatuse piirangud sõltuvad esineja võimest juhtida oma embouchure’i ja libisemisasendeid, et navigeerida harmoonilistes ülemtoonides. Ei ole ebatavaline – ja isegi oodatakse –, et arenenumatel mängijatel on suurem vahemik kui algajatel.
Sarnaselt teistele tromboonidele on ka sopranil liumäe jaoks seitse asendit. Mängijad ühendavad need positsioonid embouchure manipuleerimisega, et saada kõik kromaatilise skaala noodid. Asjaolu, et pill on umbes poole väiksem kui tenortromboon, tähendab, et ka vahemaa, mille mängija peab positsioonide vahel liikuma, on poole väiksem, mis paneb nii mõnegi esineja, kes on harjunud tenoril positsioone sirutama.
Sopranitromboni ja trompeti sarnasused põhjustavad seda, et mõned inimesed viitavad sopranitromboonile kui “slaidtrompetile”. See pole päris täpne. Tõeline liutoru oli 19. sajandil Inglismaal levinud ajalooline instrument, millel oli sopranitrombooni seitsme positsiooni asemel vaid kolm positsiooni.
Kuigi sopranitrombone leidub mõnikord tromboonikoorides või soolopillina, on need pigem uudsed. See on suuresti tingitud sellest, et neid on raskem hääles hoida kui nende suuremaid kolleege. Mõned mängijad on aga seda instrumenti džässis väga edukalt kasutanud, sest slaid võimaldab esitajal sooritada tõelisi glissando’sid, liikudes sujuvalt ühelt helikõrguselt teisele viisil, mis trompetil päriselt võimalik pole.