Shakuhachi on Jaapani otsapuhutud flööt, mida hoitakse pigem nagu plokkflööti või indiaanlaste flööti, mitte nagu põiki kontsertflööti, mis on paljudele lääne inimestele kõige tuttavam. Flöödi perekonna liikmena on see seotud ka vile, orelipillide, paanipillide, pikolode ja kannudega. Lõpppuhutud flööt või velgflööt on shakuhachi seotud Aafrika ning Kesk- ja Lõuna-Ameerika erinevate flöötidega, samuti Hiina xiao-ga, mis arenes välja Hani dünastias ja on seotud Konfutsiuse õpetustega.
Shakuhachi on tavaliselt valmistatud bambusest, kuid mõnikord ka puidust või isegi plastist. Sellel on neli sõrmeauku ja pöidlaauk. Seda nimetatakse sälguliseks flöödiks, kuna sellel on veljesse lõigatud sälk, mis on kas kaardus nagu U või terav nagu V, mis on helikõrguse tootmiseks sisse lõigatud.
21.5-tollise (54.5 cm) pilli toonid on ligikaudu samaväärsed D, F, G, A ja C lääne skaalal, meenutades skaalat, mida sageli nimetatakse minoorseks pentatooniks. Vahekõrgused ja oktavivaheldus saavutatakse sõrmimistehnikate ja embouchure reguleerimisega. Kasutatakse ka pool- ja veerandauku ning ristsõrmetamist. Nagu teistelgi puhkpillidel, on ka pikematel pillidel madalam häälestus.
Zen-budistlik sekt kasutab shakuhachit meditatsioonis, tervendavas muusikas ja shakuhachi orkestrites. See on lisandunud orkestriinstrumentide hulka sellistes palades nagu Yamamoto Hozani kontsert Shakuhachile ja orkester, kuigi shakuhachi ja koto on traditsioonilisem ansamblikooslus.
Tuntud shakuhachi mängijate hulka kuuluvad Masakazu Yoshizawa, kelle mängu kõlas filmis “Memuaarid Geisha” heliribal, ja Bill Shozan Schultz, kes mängis filmis Snow Falling on Cedars. Teiste kõrgelt hinnatud shakuhachi mängijate hulka kuuluvad Yokoyama Katsuya, Watazumido Doso Roshi, Kozan Tanifuji, Kuniyoshi Sugawara, Anne Norman, John Kaizan Neptune, Akikazu Nakamura, Kifu Mitsuhashi ja Riley Lee.