Üks võimalus keelpillidel mängida on harmooniliste kasutamine. Näiteks kitarri, viiuli ja bassi iga keele saab jagada pooleks või väiksemateks segmentideks, et leida noote, mille kõrgus on tavalisest kaks oktaavi kõrgemal. Neid noote saab kergelt näpuga mängukäele lüüa. Kunstlik harmooniline erineb selle poolest, et üks käsi mängib tavaliselt nooti kindlas kohas, samal ajal kui keeli kitkuv käsi tabab neid soovitud närvi. Sel viisil mängimise tehnikate hulka kuulub sageli näputäis harmoonilist, mille puhul mängija puudutab harmoonilist nooti ühe pöidlaga ja kitkub teise käega nööri.
Pillil tehisharmoonia mängimine nõuab üldjuhul harjutamist. Kitarristide jaoks on seda tavaliselt raske õpetada, kuna mängimise ajal on nii palju võimalusi, kuidas valida. Harmooniliste noodid on tavaliselt kõrgemad kui muud noodid, mida kitarril mängida saab. Tehisharmoonikuid saab mängida ka viiulil. Tavaliselt asetatakse nimetissõrm ühele noodile, roosakas aga puudutab nooti, mis on esimesest neljandiku võrra kõrgem.
Kunstlikku harmoonilist saab mängida ka tšellol ja kontrabassil. Keeled on üldiselt pikemad kui enamikul teistel keelpillidel, nii et mängija kasutab tavaliselt pöialt ja sõrmusesõrme. See, kuidas sellised harmoonilised noodilehtedele välja kirjutatakse, on erinev. Klassikalised muusikud hakkasid neid välja kirjutama 20. sajandi alguses. Selle muusikalise tehnika noodimiseks on aga erinevaid viise ja orkestritel on teatud meetodite kasutamisel mõnikord raskusi õigete nootide tundmisega.
Kunstliku harmoonilisega saab luua mitmesuguseid kõrgeid noote ja isegi heliefekte. Klassikalise muusika soolod sisaldavad mõnikord selliseid helisid ja kitarristid saavad ka soleerimisel oma tehnikaid harjutada. Kunstlikku harmoonilist võib olla meeldiv kuulata, kuid tehnika õppimiseks kulub üldiselt palju harjutamist. Enamikul pillidel on käe ja sõrmede asetus iga asendi puhul erinev ning sageli erinev sellest, kus mängitakse harmoonilise noodi läheduses olevaid noote ja akorde.
Kunstlike harmooniliste nootide kirjutamine võib olla loominguline protsess. Sageli on piirangud selle kohta, mida enamik muusikuid tegelikult mängida saavad. Sel viisil keelpilli mängimist õpitakse sageli harjutamise ajal nootidega katsetades. Kiireks mängimiseks muudab õigesse asendisse jõudmiseks vajalik käeliigutus mõnikord heli tekitamise raskeks.