Esmakordselt dokumenteeritud juba 16. sajandist, vibrato on muusikaline termin, mida kasutatakse kahe helikõrguse vahelise muutuse kirjeldamiseks, mis toimub järjepideva, kõikuva mustriga. Kui võnkekõrguse kiirust ja varieerumist muudetakse, tekivad erinevad efektid ning need muutused lisavad iseloomu ja mõjutavad esitatava muusikapala meeleolu. Kõrguse kiiruses toimuvat muutust nimetatakse “vibratsiooni kiiruseks”, samas kui helikõrguse muutumise suurust nimetatakse “vibrato ulatuseks”. Muusikaline efekt rakendub nii laulmise kui ka pillimängu ajal.
Vibrato saavutamiseks laulmise ajal on oluline, et laulja saavutaks iga hingetõmbega õige rõhu. See saavutatakse kõhulihaste ja muude tugisüsteemi piirkondade, näiteks alumiste nimmelihaste abil. Nende lihaste rakendamisel tekib muusikaline efekt, mida sageli nimetatakse “lahtiseks kõriks”. Lahtine kurk tekib siis, kui avaneb neelu ehk kurk, mis ühendub ninakambrite ja suuga. Selle tulemuseks on ka suletud häälepaelad ning võnkeefekti loob suletud akordide, avatud kõri ja tugisüsteemi poolt reguleeritud hingamisrõhu kombinatsioon.
Laulja saab muusikalist esitustehnikat harjutades vibratot täiustada nii, et muusikaline efekt muutub laulmise loomulikuks osaks. Üks levinud ja lihtne tehnika hõlmab käte asetamist rinnakorvi alla ja õrnalt sisse-välja surumist, lauldes samal helikõrgusega nooti. Seda tehnikat kasutades suudab laulja tekitada kõikuva efekti ja harjutada noodi helikõrguste vahel võnkuva kiiruse muutmist. Pingevaba voolav vibrato tekib siis, kui laulja suudab kahe helikõrguse vahel vahetada umbes kuus korda sekundis.
Kui rahvapäraselt seostatakse muusikalist tehnikat laulmisega, siis seda rakendatakse ka pillimängu mängides. Sarnaselt laulmisega kõiguvad instrumentaalmuusikud kahe noodikõrguse vahel tehnikas, mida nimetatakse sõrmevibratoks. Selle efekti loomiseks keelpillil hoiab muusik keelpilli all ja mängib nooti, liigutades samal ajal keelpilli üles-alla. Samamoodi saab efekti saavutada puupuhkpilli puhul, asetades sõrmed instrumendi aukudele kiire vibreeriva liigutusega peale ja välja, või teise võimalusena moduleerides instrumenti siseneva õhuvoolu hulka. Õhumodulatsioon saavutatakse keele suus ette-taha liigutamisega või kõri ja kõhupiirkonna kontrollimisega.
Puhkpillimängijad võivad saavutada ka kahe helikõrguse vahelist kõikumist, muutes embouchure’i või näolihaste pinget või raputades pilli edasi-tagasi liigutustega vastu suud. Embušuuri muutes ja huulte kuju või lõualuu asendit muutes on puhkpillimängijatel võimalik saavutada “huulte vibrato”. Teise võimalusena muudetakse instrumenti edasi-tagasi raputades survet huulte ja huuliku vahel, mis tekitab samuti võnkeefekti.