Globaalne soojenemine on nähtus, mida iseloomustab maapinna temperatuuri aeglane soojenemine. Põhiarusaam on tavaliselt see, et planeeti vahetult ümbritsev atmosfäär muutub iga aastaga järk-järgult kuumemaks, mis omakorda viib nii maa kui ka mere pinna soojenemiseni. Termin ise ei viita põhjusele ega räägi põhjusest; pigem on see faktiväide, mida enamik teadusringkondadest tunnistab tõeseks ja tõestatavaks. Rohkem lahkarvamusi põhjustab arutelud selle üle, miks temperatuur näib tõusvat, millised potentsiaalsed negatiivsed tagajärjed võivad olla ja mida inimkonnad saavad või peaksid tegema, et suundumust aeglustada või ümber pöörata. Enamik teooriaid väidavad, et peamiselt süüdi on inimeste süsinikdioksiidi (CO2) heitkogused, olgu siis tööstusliku töötlemise või sõidukite heitkogused, samas kui teised väidavad, et soojenemine on lihtsalt osa maakera loomulikust rütmist ja taandub aja jooksul. Sellele teemale on pühendatud palju teadusuuringuid kogu maailmas ja see on sageli poliitilistel areenidel ja uurimisinstituutides üleilmselt kuumalt vaieldud kontseptsioon.
Põhimõiste ja kaudsed tähendused
Kõige elementaarsemas tähenduses on globaalne soojenemine täpselt see, nagu see kõlab – maakera ehk maakera soojeneb. Enamiku avaldatud uuringute kohaselt on muutus olnud äärmiselt peen; tavaliselt on mõõdetud, et maapinna ja ümbritseva atmosfääri sisetemperatuur muutub igal aastal vaid kraadi murdosa võrra. Aasta-aastalt see aga kasvab, mille tulemusena on praegune temperatuur oluliselt soojem kui 100 või 200 aastat tagasi.
Ainuüksi idee soojemast planeedist pole ilmselgelt halb. Teadlased, kes peavad nähtust problemaatiliseks, keskenduvad tavaliselt pigem temperatuurimuutuse üldistele mõjudele kui nihkele endale. Soojemad pinnad tähendavad näiteks soojemaid ookeane, mis muudab bioloogilist mitmekesisust ning paljude kalade ja mereelustiku elupaiku; soojem vesi võib tähendada ka jäämütside sulamist, mis tõstab mere taset. Meretaseme tõus ohustab rannikualasid üleujutuste ja maapinna küllastumisega ning võib mõjutada ka suuremaid ilmastikutingimusi.
Kasvuhooneefekt
Üks populaarne teooria, mis seda nähtust selgitab, on seotud “kasvuhooneefektiga”. Atmosfääri moodustavad gaasid on analoogsed kasvuhoonega, kuna need lasevad päikesevalgust läbi ja püüavad seejärel suure osa soojusest välja. See looduslikult esinev nähtus hoiab Maa pinna soojemana, kui see muidu oleks. Viimastel aastatel regulaarselt atmosfääri sattunud inimeste toodetud ühendid on aga “kasvuhoone seina paksendanud” looduslikult esinevast tasemest kaugemale. Kui see juhtub, väljub soojust veelgi vähem, mis põhjustab temperatuuri tõusu. Seda nimetatakse kasvuhoone soojendamiseks.
Kuigi teadusringkonnad aktsepteerivad globaalset soojenemist üldiselt tõestatud mõistena, on kasvuhoonesoojenemine vastuolulisem. On laialdaselt aktsepteeritud, et inimeste toodetud ühendid, nagu süsinikdioksiid, metaan, klorofluorosüsivesinikud (CFC) ja teised, satuvad atmosfääri, kuid mõned väidavad, et pole selge, kuidas see temperatuurimuutusi mõjutab.
Mõju osoonile
Teine selge probleem, mida tavaliselt seostatakse nii globaalse kui ka kasvuhoonesoojenemisega, on osoon. Osoon on madalamates atmosfäärikihtides looduslikult esinev gaas, mis aitab soojust kinni hoida. Arvatakse, et fossiilkütuste põletamine tekitab veelgi rohkem osooni ja see on üks sudu komponentidest. Osooni kogunedes kasvab ka kinni jäänud soojus, mis enamiku teadlaste arvates suurendab kasvuhooneefekti.
Lisaks mängib osoon oma rolli atmosfääri ülemistes kihtides, kus see kaitseb Maad kahjuliku ultraviolettkiirguse (UV) eest. Enamiku uuringute kohaselt hävitavad freoonid – samad inimese toodetud ühendid, mis toimivad atmosfääri madalamates kihtides kasvuhoonegaasidena – osooni. Selle tulemuseks võivad olla augud meie ülemises osoonikihis, nagu on näha Antarktika kohal, kus külm temperatuur, atmosfääri tsirkulatsioon ja muud tegurid ühendavad need osooniaugud.
Vaadates tulevikku
Mida globaalne soojenemine tuleviku jaoks tähendab, olgu see vahetu või pikaajaline, jääb peamiselt teadmata. Teadlased võivad spekuleerida ja paljud nende mudelid, mis põhinevad varasemal tegevusel, on üsna veenvad; nii on ka paljud muutused, mida maailm praegu näeb, sealhulgas äärmuslikud ilmastikumustrid, ranniku erosioon ja sulavad jääkatted. Siiski on suur osa loodusmaailmast ettearvamatu ja on olnud väga raske prognoosida, mida tulevik toob peale üldistatud ja laiaulatuslike spekulatsioonide.