Kõrvuti võrdluses on vaskpea ja lõgismao kõige ilmsem erinevus lõgismao saba otsas olev kõrist. Kõristid hoiavad liikudes oma saba maapinnast kõrgemal, võib-olla vältimaks kõristite vigastamist, kuid vasepeade sabad jooksevad mööda maad. Nende kahe rästiku vahel on muid olulisi erinevusi, mida leidub ainult Uues Maailmas. Näiteks vaskpea on üksikliik, millest tunnustatakse viit alamliiki; lõgismadu on siiski 32 liiki, millest paljudel on täiendavaid alamliike.
Lisaks sabale on vaskpea ja lõgismao vahel ka muid füüsilisi erinevusi, mistõttu on ebatõenäoline, et ühte võidakse segi ajada teisega. Vasepea värvus ulatub helepruunist kuni roosakaspruunini ja mitmete tumedamate ristribadega. Vaskpeaga samas geograafilises piirkonnas leiduvatest lõgismaduliikidest on mõnel – näiteks teemantselgsel lõgisel – sarnased märgised, kuid palju erinev värvus, kaldudes halli ja hõbedase tooni poole. Vasepead kasvavad keskmiselt 20–37 tolli (50–95 cm) pikkuseks; teemantseljaga kõrist võib kasvada peaaegu 6 meetri pikkuseks, kuid paljud teised liigid, näiteks pügmeed, ei ületa tavaliselt 1.83 cm (18 tolli).
Teine suur erinevus vaskpea ja lõgismao vahel on nende reaktsioon tajutavatele ohtudele. Mõlemat peetakse pelglikuks ja nad väldivad kokkupuudet inimeste ja teiste suurte imetajatega. Kui põgenemine pole võimalik, kipuvad lõgismadud end kerima ja oma kõristeid vibreerima, mida üldiselt tõlgendatakse hoiatusena. Vasepead, millel puuduvad sissetungijate hoiatamiseks kõristid, jäävad sageli liikumatuks. Kuid nad löövad palju tõenäolisemalt kui lõgismadud ilma provokatsioonita, andes neile agressiivsuse maine.
Hoolimata oma agressiivsuse mainest on leitud, et vaskpead annavad hoiatusena tõenäolisemalt kui lõgismadud kaitsehammustust, mida mõnikord nimetatakse ka kuivaks hammustuseks. Kõik kaevurästikud on mürgised ja annavad hammustamisel oma mürki kohale süstides seda läbi nahaaluse kihvade. Siiski on kahte erinevat tüüpi hammustusi. Jahihammustused annavad suures koguses mürki, mis on mõeldud saagi tapmiseks; kaitsehammustused toovad aga välja vähe või üldse mitte mürki ja on mõeldud ohvri minema ajamiseks.
Vasepea mürk on vähem võimas kui lõgismao oma, kuigi kumbagi ei peeta piisavalt tugevaks terve täiskasvanud inimese tapmiseks isegi jahihammustuse korral. Mõlema mao mürgid on hemotoksilised, rünnates ohvri verd ja vereringesüsteeme ning põhjustades tõsiseid koekahjustusi. Mõned lõgismadude mürgid sisaldavad ka neurotoksiini, mis ründab närvisüsteemi. USA-s igal aastal saadavatest tuhandetest vasepea- ja lõgismaohammustustest on vähem kui kümmekond surmavat. Kummagi mao hammustuse ravimata jätmine põhjustab aga märkimisväärseid armistumist ja koekahjustusi.
Lõgismadud ja vaskpead on mõlemad varitsuskiskjad. Mõlema peamiseks saagiks on väikesed imetajad, nagu hiired ja vöötohatised, kuigi mõlemad tabavad ka võimaluste saagiks, nagu väikesed linnud, kahepaiksed ja muud maod. Vaskpead püüavad aga ka suuri putukaid, nagu tsikaadid ja röövikud, ning püüavad neid aktiivselt jälitada.
Lõgismadude geograafiline leviala on palju suurem kui vaskpeade oma. Vasepeasid leidub ainult Põhja-Mehhikos ja USA-s piirkonnas, mida üldiselt piirab läänes Oklahoma ja põhjas Massachusetts. Lõgismadusid leidub kogu Põhja-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas kuni Argentiinani.