Lillelind, keda mõnikord nimetatakse ka pardnokk-lindriks või ametlikumalt ladina nimega Ornithorhynchus anatinus, on ainulaadne poolveeline imetaja, kes elab Austraalias, sealhulgas Tasmaania saarel. Ta on klassifitseeritud monotreemseks, mis tähendab, et ta muneb ja haudub neid nagu lind või roomaja, kuid ta toidab oma poegi piimaga, seega peetakse teda imetajaks. Looma ebatavaline välimus ja elustiil tekitasid Austraalia varajastes maadeavastajates suure umbusu ning eurooplased kaldusid pidama varajasi teateid pigem naljaks, mitte täpseteks bioloogilisteks aruanneteks.
Täiskasvanud lind võib ulatuda 2 sentimeetrini ja kaaluda 60 kilogrammi. Loomal on tihe tumepruun karv, mis on väga pehme, ja pehme painduv nokk nagu koon, millel puuduvad hambad, kuigi sellel on hambataoline serv, mis aitab jõepõhjas toitu juurida. Selle neli jämedat jalga lõpevad viievarbaliste vööjalgadega ja isastel tagajalgadel on mürgised kannused, mida võib vajaduse korral kasutada kaitsemehhanismina. Loomal on ka lapik lai saba, mis meenutab paljudele vaatlejatele kobrast. Päeva jooksul sööb lind peaaegu oma massist putukatest, kahepaiksetest, kõrrelistest, koorikloomadest ja mõnest taimest.
Üldjuhul ei eksi ka platsik veeallikast liiga kaugele, pesitseb ojade, jõgede ja tiikide lähedal veepinnast kõrgemale kaevatud urgudes ning ehitab munade haudumiseks spetsiaalseid pesasid, mis koosnevad pikkadest tunnelitest, mis lõpevad pehme vooderdisega. pesa. Ta vooderdab oma urud ja pesad niiske põhuga ning emane hautab üksi oma ühest kuni neljast munast koosnevat sidurit. Kui munad kooruvad, toidetakse poegi pesas mitu nädalat, tavaliselt tärkavad nad viie kuni kuue nädala pärast oma keskkonda uurima. Nelja kuu pärast pojad võõrutatakse.
Kuigi lindlast ei peeta ohustatud liigiks, kannatab ta inimestega kokkupuute tõttu. Esialgu kütiti teda selle pehme ja ihaldusväärse karva pärast, enne kui temast sai kaitsealune liik
Austraalia riiklik valitsus ja Tasmaania osariigi valitsus. Loomade leviala veekogude ümber ehitamine on toonud kaasa elupaikade kahanemise ning mõlemal valitsusel on haridusprogrammid, mis julgustavad maaomanikke kallaklindudega arvestama, kui nad töötavad, ehitavad, mängivad ja kaaluvad oma kinnistutel veekogude muutmist. Tänu pühendunud kaitsepüüdlustele jäävad ainulaadne loom ja tema armsad näoilmed tulevasi põlvkondi rõõmustama ja müstifitseerima.