Klaasjas tiibadega sikutaja on teatud tüüpi lehti hüppav putukas, mis on levinud Ameerika Ühendriikide kaguosas. Oma kodumaal ei kujuta see putukas tõsiseid probleeme, kuid invasiivse liigina seab ta ohtu teistes Ameerika Ühendriikide osades kasvatatavad põllukultuurid. Suurimat muret valmistab Californias viinamarjasaak, mis on väga haavatav Pierce’i tõvega nakatumise suhtes. See on bakteriaalne infektsioon, mida kannavad klaastiivalised laskjad. Selle tulemusena on avalikkuse huvi putuka vastu kasvanud alates sellest, kui see esmakordselt Californias 1990. aastal tuvastati.
Neid putukaid võib nimetada ka klaastiivalisteks või lihtsalt sihikuks. Formaalselt tuntakse klaastiivalist laskurit Homalodisca coagulata nime all. Putukate pikkus on umbes pool tolli (12 millimeetrit), tumepruunid kuni mustad kehad, mis on tähistatud suurte kreemjasvalgete laikudega. Putuka üldnimetus tuleneb tema läbipaistvatest tiibadest, mis näevad välja nagu väga õhuke klaas. Kaguosas on klaastiibadega laskurite valik üsna ulatuslik ja arvatakse, et putukad püüdsid Californiasse lõunast eksporditud saagiga.
Lisaks Pierce’i tõvele võivad klaastiivalised laskjad kanda ka muid seeni ja baktereid. Nad on ideaalsed haiguste leviku vektorid, kuna nad on nii ahned ja tarbivad päevas mitu korda oma kaalu. Selle tulemusena võivad nad reisida kaugele, saastades värskeid põllukultuure teistest piirkondadest pärit bakteriaalsete infektsioonidega. 1990. aastal tuvastati Lõuna-Californias Pierce’i tõvega nakatumise süüdlane klaastiivaline tulistaja ja putukad on liikunud põhja poole.
Pierce’i tõbi on Xylella fastidiosa bakteri poolt põhjustatud infektsioon. See nakatab taimede ksüleemi, mis on vee ja toitainete ülekande eest vastutav struktuur. Aasta jooksul pärast nakatumist on nakatunud taim närbunud ja surnud ning see tuleb hävitada, sest Pierce’i tõve vastu pole ravi. See seab viinamarjatööstuse tõsisesse ohtu ning kuna viinamarjad ja vein on California peamised ekspordiartiklid, on mitmed osariigi organisatsioonid ühendanud jõud, et võidelda klaastiivalise laskjaga, kasutades erinevaid tehnikaid.
Identifitseerimine on võib-olla üks olulisemaid tehnikaid. Paljud bioloogid panid osariigi ümber välja püüniseid, et püüda putukaid hilisemaks tuvastamiseks. See võib anda teavet ümbritsevate putukate populatsioonide ja nende elutsüklite kohta ning see võib olla varajaseks hoiatussüsteemiks klaastiivaliste tulistajate invasioonide eest. Paljud bioloogid töötavad ka otse põllumeestega, lootes leida uuenduslikke tehnikaid ohu vastu võitlemiseks.