Ladina eesliide a- tähendab “ilma”. Ladinakeelne sõna cellula tähendab “väike tuba”. Atsellulaarne on bioloogiateadustes enim tunnustatud mõiste, mis tähendab elusolendeid, millel puuduvad tavapärased rakustruktuurid ja -funktsioonid.
Esimest korda vaadeldi taimerakke mikroskoobi kaudu aastal 1665. 1840. aastaks kehtestas rakuteooria atomistliku põhimõtte, et rakk on elu põhiüksus, väikseim elusolev bioloogiline organism. Raku metaboolsed funktsioonid – hingamine, kasv, paljunemine – võeti vastu kui elu enda nõutav määratlus. Muna on raku põhimudel, jaanalinnumuna on ühe raku suurim teadaolev isend.
Inimesed on diferentseeritud mitmerakulised organismid, millel on ligikaudu 100 triljonit kaassõltuvat, kuid individuaalset rakku. Kuigi seda on raske mõista, moodustab suurem osa Maa kogu biomassist üherakuline elu – organismid, näiteks bakterid, mis koosnevad vaid ühest rakust. 21. sajandi vahetuseks olid tehnoloogia ja mikrobioloogia edusammud avastanud rakulised organismid, näiteks viirused, millel puudub üks või mitu rakule iseloomulikku tunnust.
Nagu jaanalinnumuna puhul, on raku üheks traditsiooniliselt asendamatuks tunnuseks selle kest, kest ja rakumembraan. Eeldati, et ühel keerulisel rakul on eluvõime, kuna kõik paljud vajalikud funktsionaalsed koostisosad olid iseseisvad ja ligipääsetavad. Üherakulistel algloomadel, mida nimetatakse ripslasteks, on pealegi pisikesed vibreerivad karvakujulised kasvud, mis ulatuvad välja nende rakumembraanidelt ja võimaldavad neil liikuda. See liikuvus, mida tõlgendati eesmärgipärasena, esindas deterministlikku eluprintsiipi. Atsellulaarse kõige levinum asendustähendus on näiline elu, mida ei ümbritse rakumembraan.
Enamik teadlasi, kindlasti ka virolooge, on hakanud uskuma, et viirused on elus, hoolimata sellest, et need on enamasti vaid nende konkreetse geneetilise materjali ahelad, mis on ümbritsetud spetsiifiliste valkude kaitsekattega, mis aitab neil teisi peremeesrakke tuvastada ja nakatada. Algselt peeti neid teatud mõttes inertseks, kuna nende mõnikord kahjulik mõju on vaid nende elusate peremeesorganismide metaboolsed muutused. 2003. aastal avastati ebatavaliselt suurte viiruste klass, mida nimetatakse mimiviiruseks, et nad suudavad iseseisvalt valke toota, ilma peremeesorganismi vajamata. See viis spekulatiivse oletuseni, et võib olla palju teisi viiruseid, mille võimed olid kunagi reserveeritud raku eluks.
Rakuline üksus on definitsiooni järgi väiksem kui rakk. Selliseid organisme on raske leida, veel vähem uurida, ilma pildiseadmete, näiteks elektronmikroskoopide abita. Sellegipoolest jätkab teadus mitte ainult uute viiruste avastamist, vaid ka teiste ainulaadsete rakuliste üksuste, nagu prioonide ja fosmiide, avastamist, mis võivad olla “elusorganismi” nimetuse kandidaadid. Nende jaoks pakuti välja täiesti eraldiseisev klassifikatsiooninimi Acytota. Olenemata sellest, kas rakulised organismid tõesti moodustavad elu, on pikaajaline rakuteooria ja elu aktsepteeritud määratlused teaduslike väljakutsete all.