Ükssarvik on mütoloogiline olend, kes meenutab hobust, kelle otsaesist ulatub välja narvalilaadne sarv. Klassikalisel olendil on ka kitsehabe, kabjad ja lõvisaba. Üldiselt arvatakse, et see on heatahtlik ning selle verel ja sarvel on tervendavad ja puhastavad omadused.
Usk ükssarvikusse on iidne ja eelajaloolised maalid Lascaux’s Prantsusmaal; Lago Posadas, Argentina; Lõuna-Aafrikas ja Namaqualandis on sarnased olendid. Seda mainitakse ka ühes Piibli versioonis ning Vana-Kreeka ja Rooma loodusloo ja folkloori teostes. Teaduslikku tõestust ükssarviku olemasolu kohta pole aga kunagi ilmunud. Ajaloo jooksul on eksponeeritud mõningaid väidetavaid skelette, kuid laialdaselt arvatakse, et need on pettused. King Jamesi piibliversioonis tõlgitud sõna “ükssarvik” on re’em, mis paljude teadlaste arvates viitas väljasurnud veisetüübile, mida nimetatakse aurohhideks.
Ükssarvikut seostatakse kõige sagedamini keskaegse Euroopaga, kus temast sai võimas ja kõikjale leviv puhtuse, Kristuse ja kehastumise sümbol. Ja vastupidi, sellest sai ka õukondliku armastuse ja hiljem truu abielu sümbol ning selle pulbristatud sarve peeti afrodisiaakumiks. Merelooma narvala spiraalset sarve müüdi keskajal sageli ükssarviku sarvena. Keskaegses pärimuses öeldi, et sarvel on võime mürki neutraliseerida. Lisaks räägiti paljudest legendidest, et olendit võis kinni püüda või selga panna vaid neitsi.
Ükssarvik on levinud paljudes keskaegses kunstis, kõige kuulsamalt kahes gobeläänsarjas. New Yorgi kloostris eksponeeritud seitsmest seinavaibast koosnev ükssarviku jaht kujutab aadlikke, kes jahivad ja tapavad ükssarvikut neiu abiga. Olendit esitletakse kuninglikul pulmapeol ja viimasel seinavaibal on näha, et ta on ülestõusnud, kuid taltsutatud, istudes aedikus granaatõunapuu all, mis on viljakuse sümbol. Sari on täis sümboolikat nii kristluse kui ka abielu kohta. Pariisis Cluny muuseumis eksponeeritud kuuest seinavaibast koosnev daam ja ükssarvik kujutab kõiki viit meelt koos armastusega. Ükssarved ilmuvad sarja igas seinavaibal.
Ükssarvik on oluline sümbol ka heraldikas ehk vappides, kus see tähistab puhtust, jõudu ja vabadust. Seda kasutati laialdaselt alles 15. sajandil, kuid sel ajal sai see väga populaarseks. Mõnikord näidatakse seda kaelusega, kuid sagedamini katkise kraega, mis sümboliseerib selle taltsutamatut vaimu. Seda esineb eriti Šotimaa ja Briti kuninglikes relvades.