Inimesed on avastanud suurema osa maailmast ja asustanud suure osa sellest. Kuna inimliigil on võrreldes teiste organismidega olnud maale tugev mõju, on valitsused eraldanud maatükke looduskaitsealadeks. Nendes piirkondades võivad looduslikud elusloodused ja taimeliigid kasvada ilma inimeste vähese sekkumiseta. Tavaliselt võivad inimesed siseneda looduskaitsealale vaba aja veetmise eesmärgil, kuid ei saa teha olulisi muudatusi ökosüsteemis ega arendada ühtegi maad.
Looduskaitseala eeskirjale pole ühest määratlust. Selle asemel, mis on looduskaitseala, oleneb riigist. Mõnedel rahvusvahelistel määrustel, nagu ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) maailmapärandi alade eeskirjad, kehtivad samad reeglid kõigis riikides, mis on liitunud selle organisatsiooni reeglite järgimisega. Tavaliselt on termin “looduskaitseala” aga üldsõnaline, mida saab kasutada mis tahes maa-ala kohta, mis on kaitstud oma looduslike elanike tõttu.
Kõige sagedamini määrab valitsusasutus teatud maa-ala looduskaitsealaks seal elavate erakordsete looduslike organismide tõttu. Need erilised organismid võivad olla eriti hea näide haruldastest kohalikest liikidest või eriti rikkalikust koos elavate liikide kogumist. Mõnikord on kaitseala koduks ohustatud liikidele või riigi osa, millel on ainulaadne ökoloogia, näiteks märgala.
Igat tüüpi organismid võivad kuuluda looduskaitsealasse. Looduskaitseala olemasolu põhjuseks võivad olla suured loomad, kuid selle ala valimine kaitsealaks võib olla tingitud ka nii väikesest olendist nagu tigu või putukas. Taimed mõjutavad ka seda, kui valitsus valib ala, mida inimeste eest kaitsta, eriti kui need on haruldased ja ainult selles riigis levinud. Looduskaitsealaks võib teha isegi koha, mis on organismidest suhteliselt viljatu, kuid millel on eriline geoloogia.
Kuna kaitseala peaks olema ala, mis säilitab oma loodusliku ilu ja huvi ning liigirikkuse, peab kaitseala reguleerimiseks olema loodud juhtimisstruktuur. Tavaliselt on see valitsusorganisatsioon, kes jõustab piirkonna seadusi ja karistab inimesi, kes neid seadusi rikuvad. Võimalike reeglite näideteks on sõidukite keeld, vabas õhus lõkke tegemise keeld ja inimeste kõndimiskohtade piiramine. Reservi sisenejatele võidakse kohaldada tasusid ja valitsus võib heaks kiita ka teatud pargis olevad ettevõtted, näiteks suupistete kioskid ja ettevõtted, mis olid enne reservi loomist, nagu kauplused.