Kookaburras, ametlikult tuntud kui Dacelo novaeguineae, on jäälindude perekonna liikmed ning nende kodumaa on Lõuna- ja Ida-Austraalia metsad. Lind on Austraalia ornitoloogias ikooniline tegelane ja paljud Austraalia kirjanikud arutavad oma töödes kookaburra ja selle eripära. Lindu tuntakse pilkavat naeru meenutava laulu tõttu ka kui “Bushmani kell” või “Naerev Jackass”. Kuna kookaburrad on üsna seltskondlikud ja ärkavad varahommikul, võib mets täituda nende valjuhäälsetest üksteisele edasi-tagasi kõnedest. Lindudel on kükitav ja sõbralik välimus, mis on üsna armas ja sunnib inimesi sageli neid toitma ja peavarju pakkuma – otsust, mida mõnikord hiljem kahetsetakse.
Nimi “kookaburra” on aborigeenide onomatopoeesia selle kohta, kuidas linnud hüüavad. Kookaburrad kasvavad umbes ronka suuruseks, harva üle 17 tolli (43 sentimeetrit), tiheda, jässaka pruuni-valge keha ja pika nokaga. Pesitsusajal ehitavad vanemad koos 25-päevase haudumisperioodi jooksul pesa ja hauduvad mune ning mõlemad toovad pesapoegadele kuuks ajaks toitu, enne kui nad lennata saavad. Ühe kuu jooksul pärast väljalendu toidavad vanemad oma poegi, enne kui nad loodavad, et nad end ise ülal peavad.
Nagu teisedki metsakuninglased üle maailma, ei püüa ka kookaburrad tegelikult kala. Linnud on lihasööjad ja söövad väikseid selgroogseid, putukaid ja mõnikord ka teisi linde. Samuti on teada, et nad varastavad toitu piknikutelt ja grillidelt, isegi kui nad on hetkeks järelevalveta jäetud. Kuna nad kalduvad saagiks noorlinde, on mõnel Austraalia farmeril vastuoluline suhe kookaburradega, kellele meeldivad üsnagi pardipojad ja tibud. Kookaburrad ehitavad mudast ja pulkadest tehtud pesasid kergelt mädanenud puude tüvedesse või termiidiküngastesse ning eelistavad parema kaitse huvides pesitseda sügaval metsa sees kinnisel alal.
Kookaburrad on pikaealised linnud, kelle oodatav eluiga on kuni 20 aastat ja nad moodustavad suuri sotsiaalseid parve, kuhu kuulub sageli mitu põlvkonda lapsi. Ei ole harvad juhud, kui vanemad õed-vennad hoolitsevad mitu aastat nooremat põlvkonda, enne kui nad ise paarilised leiavad, ning pered elavad pigem koos kindlas metsakohas, mitte ei rännata. Kookaburrade valju kõne on nii suhtlusviis kui ka territooriumi väljatoomise viis, mis näitab, et ruum ei ole avatud teiste lindude koloniseerimiseks.