Maad, mis on asustamata, harimata ja suures osas üksi jäetud, nimetatakse sageli “kõrbeks”. Paljud inimesed omistavad neile aladele vaimset, majanduslikku või teaduslikku väärtust ning paljud riigid on osalenud kampaaniates, et osa oma maastikest hoida looduslikuna. Kõrbe looduse täpne olemus on aruteluteema isegi teadlaste seas ja selle arutelu muudab sageli keeruliseks selle romantiseerimine paljudes kultuurides.
Sõna on tuletatud vanaingliskeelsest sõnast metsik või metslane ja see pärineb umbes 1200. aastatest. Paljud inimesed arvavad, et metsik loodus on taltsutamatu metsik territoorium, nagu põlismets. Teised näevad neid kohti mahajäetud tühermaana, nagu kõrb. Tõde peitub ilmselt kusagil vahepeal; kõrbes ei ole kindlasti kaugeltki kõle, kuna seal elab palju taime- ja loomaliike ning keerulisi ökoloogiaid ja koostoimeid.
Tegelikult kujundasid paljud kõrbealadena peetud alad tuhandete aastate pikkuse inimeste ja loomade olemasolu. Paljudes metsades on näiteks kohalike loomade rajatud radu ja radu, kuid neil võib olla ka varajaste inimeste loodud lagedaid või taimi, mida mitmesugused liigid on imporditud toiduvajaduste rahuldamiseks. Kaugeltki mitte harimata, vaid neid alasid majandavad suuresti loomad, kes nimetavad seda koduks, kuigi neid ei pruugita traditsioonilises inimlikus mõttes harida.
Enamasti on kõrbeala ka asustamata, kuigi püsivad inimasustused sellistel aladel muutuvad üha tavalisemaks. Paljud loomad jagavad ruumi üksteisega ning metsikutel aladel elavad linnud, kalad, roomajad, imetajad ja ainuraksed organismid. Paljudel neist loomadest on keerulised sotsiaalsed struktuurid ja liikidevahelised suhted võivad samuti olla üsna keerulised. Mõnes mõttes on kõrbes tohutud ühiskonnad, mis konkureerivad inimlinnadega organisatsiooni ja struktuuri poolest.
Inimesed on loonud romantilise kõrbepildi, mis põhineb üksindusel ja mõtisklusel. Paljud inimesed otsivad neid piirkondi, sest nad tunnevad, et see toob nad loodusele lähemale. Teisi huvitab seal elavate loomade suhtlemine või neid alasid ümbritsev mütoloogia. Paljud müüdid räägivad näiteks eksimisest metafoorsesse kõrbes ja seda tüüpi alasid seostatakse sageli tundmatusega.
20. sajandil hakkasid paljud inimesed mõistma vajadust säilitada looduslikke ruume ja kohti, mis olid kogenud minimaalselt inimsekkumist. Tekkis arvukalt põlislooduse säilitamise seltse ning parkide ja kaitsealade loomise trend muutus laiemaks.