Taime tajumist mõjutavad tegurid on valgus, heli, puudutus, niiskus, temperatuur ja magnetism. Taimed tunnevad ära ja kohanevad keskkonnamuutustega rakutasandil väliseid stiimuleid tuvastavate geenide ja retseptorite keerukate interaktsioonide kaudu. Taimede tajumise uurimine on pälvinud rahvusvahelist huvi, et käsitleda rahvastiku kasvu ja toidutootmist mõjutavaid kliimamuutusi.
Teadlased on avastanud, et taimede epidermaalsed rakud tajuvad õhus heli, valguse ja niiskuse häireid. Need rakud suhtlevad molekulaarsel tasandil geenide kaudu, mis reageerivad iseseisvalt või paralleelselt, et kohaneda ja võimaldada ellujäämist. Teadlased eraldasid edukalt spetsiifilisi retseptoreid, mis reguleerivad teatud stiimuleid, kuid keerulist protsessi ei mõisteta täielikult.
Taimede tajumine hõlmab valgusandureid, mis määravad päeva ja öö ning tuvastavad kahjulikud ultraviolettkiired. Kolm fotoretseptorit töötavad koos ja kohanduvad keskkonna valgusega erinevates kasvufaasides, sealhulgas idanemise, õitsemise ja puhkefaasis. Molekulaarsed kohandused toodavad ka pigmente ultraviolettkiirte välja filtreerimiseks, luues sisuliselt loodusliku päikesekaitsekreemi.
Biokommunikatsioon taimerakkudes soodustab taimede tajumist, kui putukad, bakterid või seened kujutavad endast ohtu. Mõned taimed toodavad toksiini, mis tapab nakatunud rakke, et vältida kahjustuste levikut. Need võivad tekitada lõhna, mis hoiatab lähedalasuvaid taimi ohust, võimaldades neil hakata tootma toksiine. Sarnane protsess suurendab teatud happeid, et tõrjuda keskkonda tungivaid parasiitaimi.
Taimede tajumine käivitab ka reaktsiooni puudutusele, helile ja magnetväljadele. Hormoon, mida nimetatakse giberelliinhappeks, võib mõjutada kasvukiirust taimedes, mis puutuvad kokku teatud lainepikkuste, sageduste või vibratsiooniga. Taimed kohanevad ka tuulega, kasvades tugevamaks või paindlikumaks. Ühes magnetismi uuringus kasvasid taimede juured allika poole, samas kui varred kasvasid vastupidises suunas.
Põuaga seotud taimede tajumise uuringud näitavad, et geenide võrgustik interakteerub, et vett tõhusamalt kasutada, kui vett on vähe. Üks neist geenidest vähendab vee transpiratsiooni kiirust lehtede ja varte kaudu õhku. See sama protsess võib võimaldada taimedel vees soolsusele vastu seista ja toitaineid tõhusamalt kasutada. Teadlased usuvad, et need kaitsemehhanismid vähendavad saagikust lühiajaliste kohanemiste või molekulaarsete muutuste tekitamiseks vajaliku energia tõttu.
Taimede tajumine erineb aistingust, usust, et taimedel on emotsioonid, mis suudavad registreerida hirmu, naudingut ja valu. Need kontseptsioonid said populaarseks 1960. aastatel, kui USA teadlane Cleve Backster kinnitas toataimedele valedetektoriseadmed. Ta väitis, et taimede ja inimeste vahel on võimalik paranormaalne biokommunikatsioon. Seda teooriat ei tunnistata teaduslikult kehtivaks, kuna taimedel puudub kesknärvisüsteem ja Backsteri tulemusi ei olnud võimalik korrata.