Arlekiinpart on lind, kes elab Põhja-Ameerika mõlemal rannikul ja liigub kevaditi mageveel sisemaal pesitsema. Ehkki emasel on suhteliselt lihtne pruun värvus, on isaslooma sulestikus säravad sinised, punased ja valged laigud. Pardil on ebatavaline võime leida toitu kiirevoolulistest jõgedest, aga ka mereande rannajoonest.
Teaduslikult nimetatakse arlekiinparti Histrionicus histrionicus. Lisaks on sellel ka hüüdnimed “kriiksuja” ja “merehiir”, sest tal on eriti piiksuv linnuhüüde tüüp. Arlekiini nimi pärineb Itaalia koomilise tegelase tüübist, mida nimetatakse arlekiiniks ja kes kannab erksavärvilisi riideid. “Lords and Ladies” on veel üks hüüdnimi pardidele, jällegi isaste huvitava värvuse tõttu.
Emased arlekiinpartid on peaaegu üleni pruunid, nende peas on kolm väikest valget täppi. Liigi isastel on seevastu punakad küljed ja punane triip peas. Sinised suled katavad suurema osa seljast ja peast, kuigi need on läbi löödud valgete ja mustade triipudega. Arlekiinpart võib olla kuni 17 tolli (umbes 43 cm) pikk ja kaaluda peaaegu 1.5 naela (umbes 680 g) ning tiibade siruulatus on umbes 26 tolli (umbes 66 cm).
Mõlemal pool Põhja-Ameerika mandrit on pardid koduks, kuigi Atlandi ookeani ranniku asurkonda peetakse 2011. aasta seisuga ohustatuks. Nende levila lääne pool on Wyomingist kuni Alaskani ja idapoolne populatsioon elab peamiselt Kanadas. Kuigi isik arlekiinpart veedab suurema osa oma ajast mere ääres, liigub ta kevaditi sigimiseks sisemaale.
Mageveekeskkonnas sigimine on koht, kus arlekiinpart näitab oma ebatavalist toitumisviisi ojades. Pardid on vilunud sukeldujad ja saavad avaookeanil hakkama kareda veega ja lainetega, kuid võivad ka sukelduda ojasängidesse ja kõndida mööda põhja toitu otsides. Sobivad magevee toidud on putukapojad ja kalamarjad, pardid aga otsivad mererannas viibides karpe ja krabisid.
Keskmiselt muneb emane arlekiinpart umbes viis muna aastas ja hoolitseb munade eest, samal ajal kui isane suundub vähem rahvarohketele kohtadele, et leida toitu ja uuendada oma sulgi. Kuna part saab erinevalt mõnest teisest pardiliigist kiiresti liikuvas vees toitmisega hakkama, leidub pesasid tavaliselt voolava vee kõrval. Kaljud, põõsad ja maa sees olevad augud on lemmikkohad munemiseks, kui emane on munadele turvalisuse tagamiseks pesa ehitanud heintaimedega.