Pistrikukütt on keegi, kes tegeleb pistrikujahiga, mis on elussaakloomade jälitamine röövlinduga, nagu kotkas, kull või pistrik. Enamikus maailma osades kehtivad laialdased pistrikupüügi seadused, et tagada lindude nõuetekohane kohtlemine, et entusiastid saaksid seda spordiala jätkata. Enamikus piirkondades peab pistrikumees praktikant läbima vähemalt kaheaastase praktikakogemusega pistrikulaskja ja kavatsema pärast seda mitu aastat koolitust läbida, enne kui ta saab tunnistuse saada. Enamikus kohtades on ka pistrikupüügiga tegelevad organisatsioonid, kus pistrikumehed saavad kokku saada, et vahetada teavet ja võistelda.
Pistrikupüügiga on tegeletud tuhandeid aastaid ning see on lisaks inimeste ja loomade iidsele koostööle üks vanimaid jahipidamise vorme. Pistrikupüügis kasutatakse siiski metsloomi, mitte kodustatud ja koolitatud koera või hobust, nagu muude jahipidamisviiside puhul. Pistrikukütt püüab oma linnu looduses lõksu ja viib ta enne põllule viimist läbi ulatusliku koolitusprotsessi. Pistrikukütt peab harjutama lindu elussaaki kätte saama ja seejärel peremehe juurde tagasi pöörduma ja vangistuses viibima.
Enamik pistrikumeeste kutseorganisatsioone paneb suurt rõhku ulatuslikule väljaõppele ja kaitsele, et spordialal oleks kogukondades, kus sellega harrastatakse, positiivne maine. Kuna pistrikud on metsloomad, peab enamik pistrikumehi saama erilitsentse aladelt, kus nad jahti peavad. Litsentsi väljastamise nõuded sisaldavad tavaliselt lisaks kirjalikule testile ka tunnist koolituse miinimumi, tagamaks, et pistrikumees teab, kuidas treenida, toita ja oma hoolealuseid hooldada.
Pistrikumeheks saamisest huvitatud inimesed peaksid pühendama koolitusele vähemalt seitse aastat. Esimesed kaks on tavaliselt äärmiselt kurnavad ja panevad proovile pistrikumehe tõelise huvi selle spordiala vastu. Kui tulevane pistrikukütt läbib koolituse edukalt, peab ta siiski plaanima igal aastal aastas aega pistriku eest hoolitsemiseks pühendada. Aktiivtreeningul olev pistrik sööb veelgi rohkem aega ning pistrikumeestel võib olla raske leida kedagi, kes pistriku eest hoolitseks, kui pistrikumees soovib puhkust võtta või reisima peab. Enamik pistrikumehi ütleb, et pistrikukütt pole niivõrd sport, kuivõrd elustiil: iga jahitunni eest võivad pistrikumehed kulutada rutiinsele hooldusele palju rohkem.