Saarte kaitse on püüdlus säilitada ja kaitsta saartel või neid vahetult ümbritsevaid ökosüsteeme. Sarnaselt muude kaitseliikidega püüab saarte kaitse vältida liikide ja nende elupaikade kadumist. See on eriti oluline saarte puhul, sest ümbritsevad veed võivad takistada elusolendite loomulikku sattumist keskkonda.
Seda tüüpi kaitse nõuab kvalifitseeritud looduskaitsetöötajate, näiteks metsavahtide jõupingutusi. Nendel töötajatel on tavaliselt looduskaitse, bioteaduse või bioloogiaga seotud kraad, samuti spetsiaalne ja laiendatud väljaõpe saare ökosüsteemi arenguga seotud tegurite alal. Saarte kaitsmise ülesanded vajavad tavaliselt palju rohkem inimesi kui need koolitatud töötajad. Seega võtavad saare looduskaitsjad appi vabatahtlikud, kes juhendavad neid põhilistes looduskaitseülesannetes.
Lisaks looduskaitsetöötajatele nõuab saarte looduskaitse ka seaduslikke töötajaid, näiteks politseid. Need töötajad aitavad looduskaitsjatel jõustada kohalikke looduskaitse- ja looduskaitseeeskirju. Sageli tuleb kaasata mitu jurisdiktsiooni, sest looduskaitse- ja loodusseaduste rikkujad võivad mõnikord põgenemiseks kasutada veesõidukeid ja seetõttu ei piirdu nad alati saarega.
Sageli toetatakse saartel töötavaid professionaalseid looduskaitsjaid valitsuse programmidest. Muudel juhtudel peavad looduskaitsjad moodustama mittetulundusühinguid, mille tegevus sõltub avalikkuse panusest. Sageli on mittetulundusühingud spetsialiseerunud, keskendudes vaid ühele probleemsele piirkonnale saarel või selle läheduses. Näiteks Mehhiko Guadalupe saare kaitsefond keskendub valgehai populatsiooni kaitsmisele.
Olenemata sellest, kust looduskaitsetoetus pärineb, kasutab saarte kaitse tulemuste saamiseks erinevaid meetodeid. Näiteks looduskaitsjad patrullivad reguleeritud aladel, vabastavad loomi või linde, istutavad seemneid või seemikuid, märgistavad metsloomi ning julgustavad ringlussevõtu ja saaste vähendamise meetodeid. Kuigi looduskaitse nõuab tohutult palju inimesi, võivad mõned saarekaitsemeetodid olla isoleerivad, näiteks kui looduskaitsja viib läbi väliuuringu saare kaugemas piirkonnas. Saarte kaitsega tegelevad inimesed peavad seega olema nii juhid kui ka sõltumatud teadlased.
Saarte kaitse teeb muret, sest liigid ei suuda sageli saarelt lahkumiseks üle suurte veekogude rännata. See pakub teaduslikku huvi, sest mõnel saarel leidub liike, mida mujal maailmas ei eksisteeri. Saarte kaitse kaudu on need liigid väljasuremise eest kaitstud. Võib-olla on selle parim näide Colóni saar, mida tuntakse paremini Galápagose saartena ja mille metsloomad aitasid Charles Darwinil püstitada hüpoteesi tugevaimate ellujäämise kohta ja kujundada oma kuulsa evolutsiooniteooria.
Saarte geograafilised iseärasused tähendavad, et nii saarel kui ka mujal leiduvate liikide esindajatel on saarele kolimine keeruline. See on oluline, sest saarte liigid, mille populatsioon on oluliselt vähenenud, ei saa ilma inimeste sekkumiseta lihtsalt arvukust tagasi saada. Saarte populatsiooni vähenemine ei tähenda tingimata, et need liigid muutuksid üldiselt ohustatuks, kuid isegi ühe liigi eemaldamine saarelt võib luua isoleeritud ala, kus ökosüsteem ei ole enam stabiilne.