Ulukikaitseala on kaitseala, kus saavad elada loomad, eriti need, keda peetakse ulukiteks. Varud on vabad salaküttidest ja inimeste sekkumisest. Need varud võivad olla riigi või eraomandis ning need võivad olla turistidele avatud või piiratud. Valdav osa ulukikaitsealadest ei luba oma territooriumil jahti pidada, kuid mõnes piirkonnas on jaht lubatud, kuid seda jälgitakse hoolikalt. Ulukikaitsealad pakuvad ohustatud loomadele oma loomulikus elupaigas arenemispaiga.
Tavaliselt on ulukikaitseala maa-ala, mis on märgitud jahimeeste ja salaküttide eest kaitstuks. Need alad on loodud selleks, et kaitsta loomaliike, keda tavaliselt kütitakse toiduks või spordiks ja mida sageli nimetatakse “ulukiteks”. Ehitamine ja ehitamine ei ole lubatud ka reservi piirides. Nende kaitsealade loomine võimaldab neil loomadel areneda ilma jahipidamise ja nende elupaikadesse sekkumiseta.
Kuigi enamikul ulukite kaitsealadel on jahipidamine keelatud, lubavad mõned seda. Näiteks Tansaanias asuv Selous Game Reserve lubab jahti pidada pargi teatud osades. Kuigi jahipidamine on lubatud, jälgib valitsus seda rangelt. Jahilubadest saadav tulu tagastatakse kaitsealale ning see on pargi jaoks oluline sissetulekuallikas.
Neid maa-alasid võivad omada ja hallata riigid ja riigid. Ulukikaitsealad võivad kuuluda ka eraisikutele ja olla avalikuks kasutamiseks avatud või erakasutuseks säilitatavad. Üks Keenia ulukikaitseala, Masai Mara, kuulub Masaideks tuntud põlisrahvastele.
Suurem osa ulukivarudest asub Aafrika mandril. Nendel aladel ei kaitsta mitte ainult loomi, vaid nad toimivad ka turismiatraktsioonidena. Kui mõned pargid ei luba külastajaid, siis teised julgustavad neid. Turistid külastavad kaitsealasid, et osaleda safaridel, kus nad saavad vaadata loomi, nagu elevante, lõvisid ja antiloope. Reservi ümber võib rajada turismikuurorte ja öömajasid, et pakkuda külastajatele hõlpsat juurdepääsu piirkonda.
Pole ebatavaline, et külastajad tulevad ulukikaitsealadele, et näha seal elavaid loomi, külastada looduskauneid alasid ja osaleda välitegevustes. Sageli asuvad need alad looduskaunites kohtades, mis on nende piirkondade jaoks veel üks tõmbenumber. Ulukikaitsealade omanikud võivad olenevalt piirkonnast julgustada ka selliseid tegevusi nagu kaljuronimine või snorgeldamine.