Narval on väike, haruldane arktiline vaal, millel on väga pikk (7–10 jalga ehk 2–3 meetrit) hammas, mis meenutab muinasjutulise ükssarviku sarve. Seda on kasutatud paleede ja kuninglike skepterite kaunistamiseks kogu maailmas Inglismaast Jaapanini. Narvali maahammas on (valesti) väidetavalt ravib erinevaid haigusi. Kuid kuni viimase ajani on selle hamba funktsioon olnud mõistatus – selle evolutsiooni vahendid eiravad imetajate hammaste arengu tavalisi mudeleid.
2005. aastal tegi Harvardi hambaarstikooli teadur Martin Nweeia kindlaks hamba funktsiooni. See toimib keeruka hüdrodünaamilise andurseadmena, mis suudab mõõta temperatuuri, veeosakeste tihedust, soolsust ja muud teavet. Kuigi võiks ette kujutada, et hammas, mis näeb välja nagu sarv, on jäik, on sellel õrn, membraaniga kaetud pind, mis on küllastunud miljonite sensoorsete närvidega. Need närvivõrgud toidavad otse narvala kesknärvisüsteemi, andes talle ainulaadselt võimsa sensoorse aparaadi arktilises keskkonnas ellujäämiseks.
Narvali hammas on imetajate seas ainulaadne, mis osaliselt seletab, miks teadusel on selle väljaselgitamine nii kaua aega võtnud. Spiraalse kihva morfoloogia on omane näiteks narvalastele. Samuti on kihv levinud isastel, kuid haruldane emastel, mis on imetajate hammaste ebaharilik asümmeetria.
Enne kui kihva eesmärk otsustavalt kindlaks tehti, töötati selle eesmärgi selgitamiseks välja mitmeid teooriaid. Nende hulka kuulusid hingamistoru, jahutusradiaator, ujumistool, paaritumiseks mõeldud ekraan ja isegi tööriist jää purustamiseks. Kuna loom on nii haruldane ja elab nii külmades piirkondades, on olnud puudus proovidest, mille abil teooriaid teha. Koostöö Nweeia ja Kanada inuittide vahel tõi kaasa suure hulga loomade käitumise kataloogi, mis aitas lõplikult kindlaks teha kihva funktsiooni.