Preerialõgismadu on Crotalus viridis’e levinuim alamliik. See on Põhja-Ameerika lääneosast pärit mürgine rästik. Preerialõgismadu on kõige levinum nimi, kuid seda nimetatakse ka läänelõgismaoks või mõnikord ka tasandikulõgiseks.
Preerialõgismadu tuvastatakse tavaliselt kolmnurkse pea, iseloomuliku kõristi ja näol paiknevate aukuorganite järgi. Preerialõgismadud on tavaliselt roheliste ja pruunide toonidega ning nende seljaküljel või seljal on tumepruunid laigud. Nende ventraalne pool ehk magu on tavaliselt halli või valget värvi. Täiskasvanud lõgismadud on tavaliselt umbes 35 tolli (90 sentimeetrit) pikad.
Kõigile rästikutele on iseloomulikud mõlemal pool pead paiknevad süvendiorganid, mis paiknevad ninasõõrmete ja silmade vahel. Kaevuorganid võimaldavad madudel soojust tunda. Kaevuelund koos haistmismeelega, mida maod oma keeles omavad, võimaldavad rästikutel saagi asukohta täpsemalt määrata. Soojuse tunnetamine läbi kaevuorgani võimaldab ka madudel oma kehatemperatuuri aktiivselt reguleerida, liikudes kõige soodsamasse kohta.
Preeria lõgismaod, nagu nimigi ütleb, asustavad enamasti preeriaid või rohumaid. Neid leidub kõige sagedamini Ameerika Ühendriikide lääneosas, Põhja-Mehhikos ja Kanada edelaosas. Nagu kõik maod, on nad külmaverelised ja seetõttu leidub neid tavaliselt sooja päikese käes päeva pehmel ajal ning urgudes, urgudes või koobastes, kui ilm on külm või liiga kuum. Preerialõgismadud elavad tavaliselt urgudes või varjupaikades, mille on kaevanud teised loomad, ja mitu madu võib jagada sama urgu. Lõgismaod jäävad talvel talveunne ning pole harvad juhud, kui ühes varjupaigas jäävad talveunne sajad preerialõgised.
Väikenärilised ja linnud on preerialõgismadude kõige levinum saak, kuigi lõgismadud võivad süüa ka kahepaikseid ja muid madusid. Maod löövad oma saagiks kihvadega, andes loomale annuse mürki. Lõgismadu mürk toimib saaklooma nii halvamiseks kui ka osaliseks lõhustamiseks, võimaldades maol end kahjustada, kuni saak on tarbimiseks piisavalt kuulekas. Preerialõgismadude mürk on inimestele ohtlik, kuid madu ei ole agressiivne, mistõttu on inimeste surmad harvad.
Preerialõgismao tavalised röövloomad on röövlinnud, näiteks kullid ja öökullid. Maod kasutavad oma kõristeid, et teha põrisevat häält, et hoiatada ja hirmutada röövloomi, kui nad lähedale jõuavad. Kõrist ise on valmistatud õõnsatest keratiini ehk jäigast proteiinitükkidest mao saba otsas. Saba lähedal asuvaid spetsiaalseid lihaseid kiiresti tõmbledes suudavad lõgismadud tekitada iseloomulikku ragisevat heli.
Lisaks röövloomadele on preeria lõgismadudele veel üks oluline oht inimese areng. Linnade ja tööstuse areng ja laienemine seab ohtu või hävitab lõgismadude elupaiku. Preerialõgismadud ei ole ohustatud liik, kuid mõnes piirkonnas on nad kaitse all.