Rõhuhari on termin, mis tähistab kas jääst või lavast valmistatud väljaulatuvat moodustist. Kui selline seljandik jäässe tekib, on see tavaliselt järvepinna temperatuuride kõikumine või ookeani puhul merejää tagajärg. Laavast koosnevad rõhuharjad tekivad tavaliselt pärast seda, kui allpool olev sula laava surub üles kõvastunud laava pealmise kihi. Need sündmused võivad huvi pakkuda glatsioloogidele, kes uurivad jää looduslikke protsesse, või vulkanoloogidele, kes uurivad vulkaane ja laavat ning nendest tekkivaid moodustisi.
Kui veekogu pind külmal temperatuuril külmub, võib tekkida survehari, olgu see siis järvel või ookeani pinnal. Kui külmunud vee pind korduvalt sulab ja jahtub, põhjustab see kokkutõmbumist ja paisumist ning selle tagajärjel võib tekkida pragu. Äärmiselt külmade temperatuuride korral on võimalik, et jää tõmbub veelgi kokku, tekitades nende pragude vahele tühimikud. Need praod täituvad mõnikord veega, mis samuti külmub. Kui temperatuur hiljem tõuseb, laieneb see jää ja sunnib end praost välja, tekitades väljaulatuva seljandiku, mis võib ulatuda ülespoole 10 jalga (umbes 3 meetrit) või rohkem.
Jääst valmistatud surveharjasid ei tohiks segi ajada killustikujää tekkega. Killustikujää on killustunud jää rühmitus, mis katab palju suurema osa külmunud pinnast. Samuti on see palju madalam kui survehari.
Kui laava voolab, võib see moodustada surveharja, mida võib nimetada ka tumuluks. See võib juhtuda siis, kui laava välimine pind hakkab muutuma kõvaks ja all olev veel sulanud laava hakkab altpoolt sellele vastu suruma. Selle tulemusena võivad tekkida kõrgendatud kõvenenud laava künkad, mille kõrgus ja pikkus on erinevad.
Väikesed ümbrised võivad tekkida laavasurveharja tagajärjel ja neid nimetatakse tavaliselt inflatsioonikoobasteks. See ei ole tavaline, kuid võib juhtuda, kui laava kõveneb õõnsa siseosaga. Nende väikeste koobaste sisemus muutub tavaliselt õõnsaks, kui välispind kõveneb ja surveharja tekkimise põhjustanud sula laava leiab väljapääsu.