Merekaitsebioloogia on teadus, mille eesmärk on püüda säilitada mereelu ja vältida mitmekesisuse edasist kadumist. Käsitletakse mitmeid murettekitavaid valdkondi, nagu korallriffide seisundi halvenemine, ohustatud liigid ja kalavarude vähenemine. Merekaitsebioloogia püüab kasutada teadust nende ja muude mereelu mõjutavate probleemide peatamiseks või väljajuurimiseks, kogudes andmeid, et näidata probleemide tohutut suurust, et lõpuks saaks need ümber pöörata või lahendada enne, kui mõned liigid täielikult hävivad.
Mereelu mõjutavad mitmesugused probleemid, mistõttu on vaja mitmeid lahendusi, mida teadlased peavad uurima. Näiteks korallriffe rünnatakse pleegitamise ja hävitavate püügitavade tõttu. Maailma ookeanide elavhõbeda kõrge tase kahjustab paljusid kalaliike. Nende ja teiste mereelu mõjutavate pakiliste probleemide lahendamiseks teevad merekaitsebioloogia valdkonnas koostööd mitmed erinevad teadusharud, sealhulgas teadlased ökoloogia, merebioloogia, okeanograafia ja ihtüoloogia valdkondadest.
Maailma ookeanidel ei ole piiramatult ressursse ning merekaitsebioloogia alal töötavad teadlased võitlevad eksliku arusaamaga, et loomi ja taimi ookeanides on lõpmatu arv. Üks nende peamisi murekohti on ohustatud liikide arv. Nende hulka kuuluvad delfiinid, vaalad, haid, manaatid ja dugongid. Seda ja muud mereelustiku liiki vaevab ka saaste, mis tuleneb prügist ja inimjäätmetest, samuti kemikaalide, sealhulgas kanalisatsiooni, radioaktiivsete jäätmete ja muud tüüpi saasteainete äravoolust. Vaikse ookeani põhjaosas hõljub ka suur ala inimtegevusest põhjustatud jäätmeid ja prahti, mida nimetatakse Vaikse ookeani prügilaiguks, mis avastati 1997. aastal.
Ökoloogilise kaitse taotletavate paranduste edukast rakendamisest on kasu rohkem kui mereelustikus. Merekaitsebioloogiast tulenevad täiustused toovad kasu ka inimestele ja riikidele. Kogu maailma rannikualad sõltuvad turismi, toidu ja vaba aja veetmise osas meredest ning nende majandus on samuti tihedalt seotud ookeanide tervisega.