Harilik lont on veelind, kellel on omaette teaduslik kord. Seda leidub kogu Põhja-Ameerikas, suvel elab ta Alaska põhja pool ja talvel reisib lõunasse Mehhiko lahte. Minnesota osariigi lind, tal on iseloomulik värvus ja eksimatu kutsumus.
Täiskasvanute keskmine pikkus on 28–36 tolli (umbes 71–91 cm). Nende tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 5 meetrini ja nende metsiku, naeruva suvehääle tõttu on neid sageli kuulda enne, kui neid nähakse. Isas- ja emaslind on sarnase värvusega; suvel on neil mustad pead, must-valgeruuduline selg ja valge krae ümber kaela. Värvid muutuvad talvekuudel lõuna poole suundudes vaiksemaks. Ebaküpsed linnud säilitavad selle summutatud värvi aastaringselt, kuni nad jõuavad täiskasvanuks, ja koorunud pojad on kaetud uduste, mustade udusulgedega.
Harilik lont on lihasööja ja toitub peamiselt väikestest kaladest, kahepaiksetest ja putukatest. Maal ebaviisakas on see asjatundlik ujuja ja sukelduja; mõned neist on saaki jälitades sukeldunud kuni 200 jala (umbes 60 m) sügavusele. Harilik lukk võib omakorda sattuda suurte merelindude ja kalade saagiks ning teda võivad püüda ja tappa maismaaloomad, näiteks kährikud, eriti pesitsedes ja poegi kaitstes.
Lindude peamised elupaigad on mageveejärvedel ja nad taluvad isegi Kanada tundras leiduvat külma vee temperatuuri. Veetes oma suvekuud põhjas, rändavad nad ilmade jahenemisel lõunasse; sinna jõudes nad sulavad ja jahvatatakse, kuni nende värske sulgede komplekt naaseb. Aastaringselt vees jahti pidades lähevad nad maale sigima ja munevad maapealsetesse pesadesse.
Hariliku loondi paaridel on pesitsusajal kaks kuni neli muna. Koorunud pojad saavad kõndida ühe päeva jooksul pärast oliivi- ja pruunide kamuflaažide munadest väljumist ning kuigi nad ei suuda lennata enne umbes 11-nädalaseks saamist, võib neid täiskasvanud lindude ujudes sageli näha vanemate seljas ratsutamas. Pesitsedes ja poegi kaitstes võib harilik lont olla metsikult agressiivne.
Linnuparved võivad kannatada reostuse all järvedes, mille elupaigad ja toit sõltuvad. Äravoolust või pestitsiididest mürgitatud kalade söömine võib linde tappa ning rannajoone pesitsuskohtade kadumisel on olnud ka mõõdetav negatiivne mõju lindude arvukusele looduses. Inimeste ja loomade tungimine pesitsuspaikadesse võib põhjustada täiskasvanud lindude pesade hülgamist ja munade koorumata jätmist.