Pueblani piimamadu on mittemürgine madu, mis on pärit Mehhikost. Oma vastupidavuse ja erksavärviliste soomuste tõttu, mis moodustavad musta, punase ja valkjaskollase rõnga, on see lemmikloomakaubanduses üks populaarsemaid maoliike. Värvilised rõngad jäljendavad mürgise korallimao oma, mis võimaldab Pueblani piimamaol end looduslikus keskkonnas potentsiaalsete kiskjate eest kaitsta.
Piimamaoks, kuna arvati, et ta imeb lehmade piima, elab Pueblani piimamadu sageli lautades, et otsida närilisi, mitte piima. Lihasööja madu sööb närilisi, sisalikke, konni, linde ja madusid, sealhulgas mürkmadusid ja isegi teisi Pueblani piimamadusid. Kuigi seda madu soovitatakse selle vastupidavuse tõttu sageli esmakordsetele maoomanikele, võib see esmakordsel käsitsemisel olla kõhe. Regulaarsel käsitsemisel muutub Pueblani piimamadu kuulekamaks, kuid enne uue omanikuga lähemalt tutvust roojab ta teatavasti kaitsemehhanismina oma kloaagist välja terava lõhnaga vedelikku.
Nagu enamik piimamadude tõugusid, on ka Pueblani piimamadu öine või kõige aktiivsem öösel. Üks mao öise elustiili põhjus on see, et suvekuude kuumad päevatemperatuurid muutuvad mao arendamiseks liiga talumatuks. Jahedamatel kuudel seikleb madu päeva jooksul välja, kuid veedab suurema osa ajast jahedas maas lösutades või vesivoodis leotades.
Vangistuses tuleks Pueblani piimamadu hoida klaasist korpuses, mis mahutab umbes 20 gallonit (umbes 75 liitrit). Ümbris tuleks hoida päeva jooksul 80–85 kraadi Fahrenheiti (umbes 26–29 kraadi Celsiuse järgi), öösel peaks see langema umbes 10–15 protsenti. Küttepadjad tuleks hoida korpuse all ja täisspektriga valgustus peaks olema suunatud mao kohale päevasel ajal, et tagada, et selle suletud keskkond peegeldab täpselt selle loomulikku keskkonda. Mõned varjualad tuleks ette näha, kus madu saaks peituda, ning ronimiseks tuleks lisada oksad ja palgid.