Leopardsisalikul on kolm üldtunnustatud liiki – pikaninaline ehk Gambelia wislizenii; tömbi ninaga, tuntud ka kui Gambelia sila ja Cope’s ehk Gambelia copeii. Pika ninaga sorti leidub peamiselt USA edelaosas ja Põhja-Mehhikos, kuigi mõnikord leidub seda Oregoni kaguosas ja Idahos. Tömbi ninaga tüüpi leidub tavaliselt ainult Kesk-California kõrbetes, samas kui Cope’i leopardsisalikku võib kohata Lõuna-Californias ja Mehhiko osas, mida nimetatakse Baja Californiaks.
Perekonda Gambelia sisalikke iseloomustab hall, kollane või pruun keha, mis on kaetud laikude ja risttalade mustriga. Tavaliselt on neil ka heledat värvi alakeha ja hallid märgid kaela alumisel küljel. Nende pikkus võib olla umbes 3–5 tolli (7.6–14.6 cm) ilma sabata.
Leopardsisalikud söövad peamiselt putukaid, lülijalgseid ja muid sisalikke, kuigi mõnikord söövad nad ka lilli, seemneid, lehti, marju ja muid taimseid aineid. Oma olemuselt kannibalistlikud, nad tarbivad mõnikord ka teisi leopardsisalikke. Peamiselt jahivad ja tapavad nad oma saaki varitsusega või ootavad liikumatult ja taimestikuga peidus, kuni saakloom jõuab nähtavale kaugusele. Mõnikord jooksevad nad saagile järele ja hüppavad õhku, et seda püüda. Leopardisisalik eelistab üldjuhul rajada oma kodu lagedatele aladele, kus selleks on hõre taimestik.
Emased leopardsisalikud muudavad mune kandes sageli värvi ning nende saba alla ja külgedele tekivad punakasoranžid laigud ja risttalad. Tavaliselt munevad nad kevadel või suvel kaks kuni kümme muna. Pärast seda on nende rollid vanematena täidetud. Nad ei kipu oma mune ega kasvata aktiivselt poegi. Munad kooruvad tavaliselt suve lõpus.
Käitumise poolest on leopardsisalikud ööpäevased, mis tähendab, et nad on kõige aktiivsemad päeval. Sageli ilmuvad nad hommikuti päikese käes peesitama. Need roomajad on tavaliselt üksildased ja territoriaalsed loomad, kellel on võitluslikud isiksused. Nad võivad ähvarduse korral susiseda ja vinguda ega karda hammustada.
Pika ninaga leopardsisalik on üldiselt veidi suurem kui tömbi ninaga sort. See läbib ilmumise heleda ja tumeda faasi. Valgusfaasis on see hall, pruun või kollane ja sellel on palju tumedaid märke. Pimedas faasis on see peaaegu vastupidine, kuna see on valdavalt pruuni värvi ning heledate laikude ja risttaladega. Seda liiki on leitud elutsemas kõikjal merepinnast kuni 6,000 jala (1,830 m) kõrgusele. Mõned eksperdid peavad Lahontani basseini leopardsisalikku ehk Gambelia wislizenii maculosust oma liigiks, kuigi seda klassifikatsiooni laialdaselt ei aktsepteerita. Praegu on see liigitatud Gambelia wislizenii alamliigiks.
Võrreldes pika ninaga tüübiga eristub tömbi ninaga leopardsisalik kärbitud koon. Selle liigi isased võivad pesitsushooajal veidi värvi muuta, tekitades kurgule, rinnale ja mõnikord ka kehale roosa või roostevärvi varjundi. Nüri ninaga leopardsisalikke ei leidu tavaliselt nii suurel kõrgusel kui nende pika ninaga kolleege. Neid võib leida 100–2,400 m (30–730 jala) kõrgusel.
Sarnaselt tömbi ninaga sisalikule on ka Cope’i leopardisisalik pika ninaga sordist veidi väiksem. Kunagi peeti seda Gambelia wislizenii alamliigiks, tunnistatakse seda nüüd oma liigiks. See roomaja teeb mõnikord oma keha tasaseks ja jääb ohu korral paigale, sulandudes maapinnaga, selle asemel et põgeneda või võidelda.