Harilik kärnkonn, tuntud ka kui euroopa kärnkonn või teaduslikult kui bufo bufo, on halba mainet vedanud juba keskajast, mil teda seostati nõidusega. Tõenäoliselt oli sellel pistmist kärnkonna võimega mürgitada enamikku asju, mis üritavad teda süüa, eritades tema nahast imiku, mida nimetatakse bufagiiniks. Loomulikult õpetas see enamiku kiskjaid kiiresti kärnkonnast eemalduma ja leidma midagi muud, mida näksida, mis võimaldas kärnkonnadel metsikult levida suuremas osas Euroopast ja osadest Aafrikast. Kahtlemata viis see selleni, et neid peeti tavaliseks.
Harilik kärnkonn on ööd armastav metsaline, kes armastab pesitsusperioodil koguneda täiskuuõhtutel tiigi äärde, kuigi ülejäänud aja eelistab ta olla üksi. Kui neil õnnestub hoida silma peal siilide või rohumadude eest, keda nende mürgine kleepuv nahk vähimalgi määral ei häiri, võivad harilikud kärnkonnad elada suurepärast vana elu, ulatudes nelja aastakümneni. Arvestades, et iga emane võib toota umbes 4,000 muna ühe munemise kohta, on see palju punkrit.
Kui kärnkonna kohta võib öelda, et ta on ilus, siis tavaline kärnkonn pole see. Nende tüükast nahka on laias värvivalikus oranžikaspruunist kuni rohekasroheliseni. See on nende bioloogilise segunemisvõime tulemus. Värvus on seotud konkreetse konna elukoha pinnase värviga.
Suurbritannias, Walesis või Šotimaal on raske nurgapealsele turule joosta, ilma et harilikule kärnkonnale otsa jookseks või talle isegi otsa ei jookseks. Tegelikult on nii väheste röövloomade, nii paljude munade ja nii pika elueaga selle kärnkonna peamiseks surmapõhjuseks ratta alla surumine. Huvitaval kombel väldivad nad nii Põhja-Iirimaad kui ka Islandit ja mõningaid Vahemere saari, kuigi põhjus pole selge.
Selle kärnkonna idee puhvetist hõlmab ämblikke, aednälkjaid ja vastseid ning neid tootvaid putukaid. Kuna nende moto on “söö või saa süüa”, libistavad suuremad kärnkonnad mõnikord murumaopoegi, kes täiskasvanueas kasvades võivad nad ära süüa. Isegi hiired kuuluvad kärnkonna osas õhtusöögitaldrikule. Tüüpilise roomajate moodi tunnevad need kärnkonnad vajadust aeg-ajalt maha heita ja oma närtsinud naha alla ahmida.
Need, kes elavad külmemas kliimas, jäävad talveunne, kaevates mustuse sisse või sipledes paksude juurte või sügavale kinnitunud kivide all. Samuti on nad osalised äravoolutorude suhtes ja saavad isegi tiigimudas talvituda, kuigi kuna nad on kärnkonnad, mitte konnad, eelistavad enamik kuivemat keskkonda. Märts on ärkamise aeg ja nagu enamikel elusolenditel, lähevad kevadel mõtted ihale, sest pesitsusperiood algab.