Mis on lillakaspunane lõhestav vahakate?

Lillakaspruun lõhenev vahakübar on Austraalia ja Uus-Meremaa metsadest pärit seen. Nagu nimest arvata võib, on see seen kuulus oma lillaka varjundi ja iseloomulikult lõhenenud kübara poolest, millel on ka vahajas tekstuur. Oma hiilgava värvi tõttu on seene kasvupiirkondades fotograafide seas populaarne objekt ja seda on lihtne tuvastada, mistõttu on see hea seente starter inimestele, kes alles hakkavad seeni määrama.

Lillakaspunast lõhenevat vahakübarat teadsid Uus-Meremaa ja Austraalia põliselanikud peaaegu kindlasti ka oma värvi tõttu juba ammu enne eurooplaste saabumist, kuid nagu koloniaalpiirkondades levinud taimede ja loomade puhul, omistatakse eurooplastele selle “avastus”. Kuna nime andmise eesõigus kuulub üldiselt organismi avastajale, andis Euroopa bioloog Karoly Kalchbrenner sellele seenele 1800. aastate lõpus selle kirjeldamise järel nime.

Ametlikult tuntud kui Humidcutis lewelliniae, see seen kuulub vahakübarate perekonda. Nagu teistel selle perekonna liikmetel, on selle tekstuur katsudes kergelt vahajas ja nagu perekonnanimi viitab, on nahk väga niiske, mis võib vahajas tunnet veelgi suurendada. Vahakütsid jätavad sageli ka nahale vahajas jäägi, mis võib tunduda veider või ebameeldiv, olenevalt inimese tunnetest vaha suhtes.

Lillakat lõhenevat vahakatet eristavad mitmed omadused peale värvi. See seen on lõpuseline, kusjuures lõpused on pigem vabad kui kinnitunud ning kübara iseloomulikud lõhed tekivad piki lõpuste joont selle all. Kork on pigem vihmavarju kujuline ja vars, tuntud ka kui stipe, on sile. Eosjälg on valge ja seene ei tundu olevat söödav.

See seen eelistab niisket keskkonda ja seda võib leida nii Uus-Meremaa kui ka Austraalia parasvöötme ja troopilistes piirkondades. Kõige rohkem leidub seda piirkondades, kus on paksud lehehallituskihid ja seened kasvavad sageli väikeste kobaratena. Nad kasvavad ka liivastel muldadel.