Corpus spongiosum on käsnjas kude peenises. Mõnikord nimetatakse seda kudet ka corpus cavernosum urethrae’ks, kuigi seda terminit peetakse aegunuks. See ümbritseb kusiti ja takistab selle kokkusurumist ja sulgemist, kui peenis on püsti. Ilma selle koeta tõmbuks ureetra erektsiooni ajal kinni, mistõttu sperma ei pääse ejakulatsiooni ajal peenist läbi.
Spongioskeha kõige sisemises punktis moodustab sibula, mille kaudu ureetra siseneb peenisesse. Seejärel kitseneb see kude mõnevõrra läbi peenise pikkuse, lõpuks suureneb uuesti, moodustades peanäärme ehk peenise pea. Glans on peenise kõige tundlikum osa, mida ümbritseb ja toetab corpus cavernosa, peenise erektsiooni kude. Erektsiooni ajal ahmib kavernooskeha, kui veri sinna voolab. Corpus cavernosa muutub kõvaks ja paindumatuks, kuid käsnkeha käsnataoline kude jääb elastseks.
Naiste suguelundid sisaldavad kavernooskehaga sarnast kude. Emasloomal moodustab erektsioonikude, mida nimetatakse corpus cavernosa clitoridis’eks, kliitori, mis seksuaalse stimulatsiooni ajal samuti verd täis ja püsti. Erinevalt peenisest ei sisalda kliitor spongiooskeha, sest kusiti ei läbi naise erektsiooniorganit ega vaja seega kliitori erektsiooni tõustes kaitsmist.
Spongioskeha või corpus cavernosa kahjustus võib põhjustada erektsiooni saavutamise raskusi või põhjustada seksuaalse aktiivsuse tundlikkuse vähenemist. Seda võib kahjustada priapism, seisund, mille korral erektsioon kestab kauem kui tavaliselt ning muutub püsivaks ja valulikuks. Samuti võib see kahjustuda peenise vigastuse tagajärjel.
Harvadel juhtudel puudub spongiooskeha täielikult, mille tagajärjeks on kaasasündinud haigus, mida nimetatakse scaphoid megaloureetraks. Kui puudub ka corpus cavernosum, nimetatakse haigusseisundit fusiform megaloureetraks. Kuna peenise võllis tavaliselt puuduvad tugikuded, ei ole peenise struktuur korralikult toestatud, mis võimaldab kusiti ebaloomulikult laieneda. Seda haigusseisundit saab avastada sünnihetkel, mille tagajärjeks on sageli liiga suur, väära kujuga peenis. Megaloureetraga kaasnevad sageli muud väärarengud urogenitaalses piirkonnas, seega tuleb iga megaloureetra diagnoosiga imikut hoolikalt uurida ka muude kaasasündinud defektide suhtes.