Tühisool on peensoole teine osa, mis ühendab kaksteistsõrmiksoole iliumiga. See on ka peensoole pikim osa, moodustades tavaliselt peaaegu poole selle pikkusest. Seda soolestiku piirkonda varustab verega ülemine mesenteriaalarter ja seda hoiab paigal mesenteeria, osa kõhukelmest, mis ääristab maoõõnde. Selle asemel, et olla kindlalt asendis, on tühisool tegelikult riputatud, mis võimaldab sellel seedeprotsesside toimumisel maoõõnes liikuda.
Sellel peensoole piirkonnal on väga suur pindala, mis on osaliselt tekkinud koevoltide poolt. Väljaulatuvad osad, mida tuntakse kui villi, suurendavad ka tühisoole pindala, kusjuures iga projektsioon jääb väikese sõrmena üles. Villi vastutavad toitainete omastamise eest, kusjuures tühisool on piirkond, kus imendumine algab peensooles. Sapi tagasihaaramine toimub ka tühisooles.
Tühisool sekreteerib ka seedeensüüme, mis lagundavad toidu üksusteks, mida soolestikku imendub. See ensüümi sekretsioon, mis tegelikult algab maost, on seedimise oluline osa. Ilma seedeensüümideta ei pääse sooled paljudele toidus sisalduvatele toitainetele ligi ega saa seega toitu toitumiseks kasutada. Kaasasündinud seisunditest või haigustest põhjustatud toitainete tootmise häired võivad olla patsiendi alatoitluse allikaks.
Mõnikord on vaja eemaldada tühisool või osa sellest. Üks eemaldamise põhjus on peensoolt kahjustava vähi kasv ja teine nii tõsine traumaatiline vigastus, et seda ei saa parandada. Kui selle soolestiku piirkonna verevarustus katkeb, võib see olla vajalik ka eemaldamiseks, kuna verevarustuse liiga kauaks katkemisel võivad tühisoole osad hukkuda. Eemaldamise viib läbi kirurgiline meeskond, kus patsient on üldnarkoosis.
Tühisoole osade eemaldamisel peavad patsiendid järgima erilisi ettevaatusabinõusid. Neid ohustab alatoitumine nii seetõttu, et neil puudub soolestiku piirkond, kus toimub imendumine, kui ka seetõttu, et nad ei pruugi toota kõiki vajalikke ensüüme. Patsiendi õige toitumise tagamiseks võib osutuda vajalikuks teatud toitumismuudatusi ning arst annab patsiendile konkreetseid nõuandeid, et teada saada, mida ja millal süüa, ning lisavõimaluste kohta, mis hoiavad patsiendi keha toidetuna.