Füsioloogiateadus uurib sageli elusolendi erinevate kehaosade või organsüsteemide funktsioone. Selles valguses võib luusüsteemi füsioloogiat loetleda viie sõnaga: kuju, tugi, kaitse, hoidmine ja liikumine. Need funktsioonid kehtivad nii inimkehale kui ka peaaegu kõigile selgroogseteks liigitatud loomadele. Tihti uuritakse inimkeha luustiku füsioloogiat erinevate loomade luusüsteemide analüüsimise teel ja vastupidi, kuna mõlemad skeletistruktuurid on tavaliselt homoloogsed ehk sama ehitusega.
Skeletisüsteemi üks oluline funktsioon on see, et see hoiab ja annab kehale kuju, nagu see, kuidas hooneid ja maju algselt ehitatakse metall- või puitkarkassiga, et luua konstruktsioonide lõplik kuju. Näiteks rohkem kui 20 luust koosnev kolju on väga oluline, kuna see loob silmade, nina ja kogu pea kuju. Ilma selleta näeksid inimeste ja loomade pead väga ebakorrapärased ja moonutatud. Nii on ka ülejäänud kehaga; ilma luustiku kõva ja jäiga koostiseta ei ole inimeste ja loomade kehadel kindlat kuju, mis eristab igat liiki.
Toe andmisega käib käsikäes ka luustiku kujundav füsioloogia, aidates kehal oma raskust kanda. Inimkehas on lülisammas ehk seljapiirkonda alla kulgev lülisammas luu, mis kannab suuremat osa keharaskusest ja hoiab keha püstises asendis. Võib-olla pole ka juhus, et reieluu või reieluu on enamiku loomade, sealhulgas inimeste seas suurim luu, kuna selle suurem kaal ja suurus aitavad kanda ülakeha, eriti kui keha on liikumises.
Elutähtsate organite kaitsmine on ka teine skeleti oluline funktsioon. Seda võib näha koljus, mis ümbritseb silmi, kõrvu ja mis kõige tähtsam, aju. Roidekorv seevastu toimib kopsude, südame ja nendega seotud suurte veresoonte kaitsena. Isegi selgroog on näide skeletisüsteemi kaitsvast füsioloogiast, kuna see sisaldab seljaaju, mis on närvisüsteemi väga oluline osa. Luud toimivad ka paljude oluliste mineraalide, nagu kaltsiumi ja raua, säilitamissüsteemina, aga ka uute vererakkude jaoks, mida luuüdis iga päev luuakse.
Luustiku füsioloogia võimaldab ka kehal liikuda erinevate liikumisulatustega. Seda seetõttu, et luudel on mõlemas otsas liigesed, mis ühendavad luid omavahel, kuid lasevad neil siiski eri suundades keerduda ja pöörata. Luusüsteemi abistab sageli lihassüsteem ja kontrollib närvisüsteem.