Parempoolne oimusagara on ajuosa, mis asub paremal pool, õiges templis. See asetseb veidi inimese silmade kõrgusel, kulgedes mööda külgi kuni selgroo põhja lähedale. Paremal oimusagaral on vaste, mida nimetatakse vasakpoolseks oimusagaraks, ja koos vastutavad nad teabe kogumise eest, mida saab salvestada lühiajaliste mälestustena.
Üldjuhul jaguneb aju vasakuks ja paremaks poolkeraks, millest üks domineerib tavaliselt teise üle. Paremakäeliste inimeste puhul domineerib tavaliselt vasak poolkera, vasakukäelistel aga parem ajupoolkera, sealhulgas parem oimusagara. Parempoolne sagar vastutab tavaliselt visuaalsete stiimulite, näiteks näo või pildi analüüsimise eest. Iga kord, kui inimene üritab nime näoga siduda, on parempoolne sagara tegevuses. Väga tõenäoline, et erakordse fotograafilise mäluga inimestel, kus inimene mäletab kõike, mida ta näeb, on hästi arenenud parempoolsed oimusagarad.
Kui rääkida konkreetselt näo “lugemisest”, omistatakse näoilmele emotsiooni määramisel ka õige oimusagara. Näiteks kulmu kortsutamine tähendaks kurbust ja krimpsus nina tõlgendataks jälestuse märgina. Väidetavalt aitab see võime inimestel ja loomadel sigimiseks ideaalset paarilist valida. Seetõttu tõmbavad meeldivate ilmetega inimesed üldiselt rohkem inimesi kui ebameeldivate ilmetega inimesed.
Parempoolses oimusagaras töödeldakse ka kuulmisinfot, täpsemalt muusikat ja müra, samas kui vasakpoolne oimusagara tegeleb verbaalsete helidega. Töödeldes kuulmisstiimuleid, suudab parempoolne sagar muusikat mürast eristada ja võimalusel muusikale paremini “häälestada”. Seda protsessi võib kogeda näiteks siis, kui inimene kuulab laulu rahvarohkes ja lärmakas kohas. Inimesel on raske laulu kuulata ja tal õnnestub loosse tsoneerida, muutes müra vähem kuuldavaks. Muusikaliselt kalduvatel inimestel võib olla kõrgelt arenenud parempoolne oimusagara võrreldes nendega, kes seda ei tee.
Parempoolne oimusagara, nagu ka kõik ajuosad, on väga õrn ja selle kahjustus võib põhjustada tõsiseid probleeme. Isegi ajukasvaja surve võib põhjustada ka raskusi, millest üks on suutmatus rääkimist katkestada, isegi selleni, et sellel pole enam mõtet. Piirkonna trauma võib põhjustada ka raskusi nägude meelespidamisel, mida meditsiiniliselt nimetatakse “prosopagnoosiaks”. Kahjustatud parema oimusagaraga inimene võib kaotada ka muusika ja helide äratundmise ning isegi lauluvõime.