Põlv on üks keerulisemaid liigeseid inimkehas ja koosneb tegelikult kahest liigesest. Põhiliiges, mida nimetatakse tibiofemoraaliks, moodustavad sääreluu ehk suur sääreluu ja reieluu ehk reie luu ning sellel on kaks sektsiooni. Kolmanda sektsiooni moodustab teine põlveliiges, patellofemoraalne liiges, mis on nimetatud ka seda moodustavate luude järgi: põlvekedra ehk põlvekübar ja reieluu. Liigeste vahele asetatakse kõhrepadi, mida nimetatakse meniskiks, pakkudes sileda libisemispinna, mis aitab raskust ühtlaselt jaotada.
Põlv on raskust kandev liiges ja see võib vigastuste, liigse kasutamise, jalaprobleemide ja kroonilise kulumise tõttu ärrituda või kahjustada. Üks levinumaid põlvevalu põhjuseid on haigusseisund, mida nimetatakse kondromalaatsiaks (CMP), mis hõlmab patellofemoraalset liigest. Seda saab tuvastada röntgeni- või magnetresonantstomograafia (MRI) abil ning seda iseloomustab põlvekedra kõhre kulumine või kahjustus. Reie eesmised lihased, mida nimetatakse nelipealihaseks, tõmbavad põlvekedra tavaliselt sirgjooneliselt üle reieluu. CMP-ga patsientidel liigub põlvekedra väljapoole, põhjustades põlvekatte põhjapinna riivistumist. See nõrgestab ja kahjustab kõhre.
CMP sümptomiteks on valu sisepõlves, mis suureneb trepist alla kõndides või pikemat aega kõverdatud põlvedega istudes. Põlve sirutamisel võib kosta ka klõpsu või krigistamist. Ravi hõlmab tavaliselt põletikuvastaseid ravimeid ja füsioteraapiat, et tugevdada nelipealihast ja reielihast või tagumist reielihast. Paljudel juhtudel võib nende kahe lihasrühma tugevdamine korrigeerida põlvekedra jälgimist ja leevendada CMP sümptomeid.
Teine levinud põlvekaebus on patellofemoraalne valusündroom (PFPS), mis tuvastatakse valuna põlve esiosas. Sarnaselt CMP-ga suureneb valu selliste tegevustega nagu jooksmine ja painutamine ning astmetest või kallakutest alla laskumine. PFPS ei hõlma siiski kõhre kahjustusi ja võib, aga ei pruugi olla põhjustatud põlve ebaõigest jälgimisest. Arvamused PFPS-i põhjuste kohta on erinevad, tõenäoliselt seetõttu, et põhjuseid võib olla mitu, nagu vigastused, liigsest jooksmisest või sarnasest tegevusest tulenev ülekoormus, nelipealihase nõrkus ja probleemid jalgadega.
CMP ja PFPS esialgne ravi on sarnane; vähendada või asendada tegevusi, mis põhjustavad liigset stressi patellofemoraalsele liigesele, kasutada jääd ja põletikuvastaseid ravimeid turse korral ning hinnata haigusseisundi võimalikke põhjuseid. Üks asi, mida arst vaatab, on jalgade seisund. Põlv on puusade ja jalalabade vahel tasakaalus ning kui inimesel puudub mediaalne võlvik, tal on lamedad jalad või võlvik on liiga kõrge, läheb tasakaal käest ja põlv peab toimima vale nurga all. Kui jalgadel on probleeme kaarevõlviga, võib patsient leevendust leida lihtsalt ortopeediliste sisetükkide või korraliku jalavõlvi toega jalanõude hankimisest.
Patellofemoraalse liigesevalu püsiv leevendamine hõlmab tavaliselt spetsiifilisi muutusi treeningus. Aeroobsed tegevused, nagu sörkimine ja jooksmine, asendatakse löögita harjutustega, nagu ujumine, elliptilised masinad ja madala takistusega jalgratas. Kui põlv liigub valesti, on igapäevane treeningkava ette nähtud põlve pikendava nelipealihase ja põlve painutava reielihase tugevdamiseks. Kui ravi ei aita, on võimalikud kirurgilised võimalused kahjustatud kõhre eemaldamiseks või patellofemoraalse liigese täielikuks asendamiseks.