Käeveen, nagu enamik vereringesüsteemi veene, kannab hapnikuvaba verd kehakudedest tagasi südamesse. Kägiveen on veen, mis kannab pea ja aju kudedest suhteliselt suures koguses verd ning suunab verd subklaviaveeni ja ülemisse õõnesveeni, olles teel südamesse. Käeveeni on tegelikult neli, kaks kummalgi kaelapoolel. Sisemised kägiveenid on palju suuremad kui välised ja seetõttu tuntumad.
Enamikul veenidel on lisaks vere kandmisele südame poole ka perioodiliselt paigutatud klapid, mis võimaldavad verel voolata ainult ühes suunas. Ilma nende ventiilideta võib vereringesüsteem muutuda ebaefektiivseks või isegi kahjustuda vere tagasivoolu tõttu süsteemis. Teisest küljest ei ole arteritel neid klappe ega vaja neid südame ja teiste lihaste surve tõttu, mis hoiab vere ühes suunas voolamas.
Välised kägiveenid koguvad suurema osa hapnikuvabast verest kolju välisküljest ja näo sügavamatest osadest, sisemised kägiveenid aga ajust verd. Sõna “jugular” on seotud kahe ladina sõnaga: jugulum, mis tähendab rangluud või kurku, ja jugum, mis tähendab ike. Kui sisemine kägiveen avatakse või torgatakse, võib verekaotus väga kiiresti lõppeda surmaga, kuna need veenid kannavad palju verd. Siit ka väljend „käe minekuks”, mis tähendab väga haavatava või elulise osa ründamist.
Kägiveeni kujutatakse mõnikord ekslikult kui kogu kõri või kaela esiosa. Tegelikult on jugular haavatav koht, kuid selle vigastamiseks on siiski vaja teatud täpsust. Juhuslikud vigastused on loomulikult endiselt võimalikud, nagu juhtus Austria ertshertsog Franz Ferdinandiga. Ta hukkus kuulsas atentaadis, kus ründaja kuul tabas ertshertsogit kägiveeni, põhjustades tema kiire surma ja aidates sellega kaasa I maailmasõja puhkemisele.
Mõnel juhul võib kaelaveenide asukoht olla nähtav väljastpoolt. Kui kägiveen on istuvas asendis eriti silmatorkav, võib see olla kongestiivse südamepuudulikkuse tunnuseks. Nende veenide kõrgus või väljapaistvus võib antud juhul olla hea näitaja selle kohta, kui hästi süda peab talle seatud nõudmistega sammu või kui ta seda ei suuda.