Lateraalne geniculate nucleus (LGN) on osa talamusest, mis toimib visuaalse teabe töötlemise peamise keskusena. Seda võiks pidada peamiseks releekeskuseks võrkkestast aju osani, mis integreerub visuaalsetele stiimulitele ja reageerib neile. Inimestel ja teistel imetajatel on visuaalne projektsioon külgmise genikulaarse tuumani üks kahest tugevaimast teest, mis ühendavad silma ajuga. LGN-i kahjustused võivad põhjustada teatud määral pimedaksjäämist.
Genu on põlve ladinakeelne termin. Põlvesarnase välimuse tõttu nimetati külgmine geniculate tuum selliseks. See asub talamuse seljal, muutes selle kesknärvisüsteemi osaks. Aju paremal ja vasakul poolkeral on üks külgmine geniculate tuum.
Mikroskoopiliselt uurides paljastavad LGN-i rakukehad kihilise koogilaadse paigutuse, kus neuronaalsed rakukehad toimivad koogina ja neuropiil on glasuur. Neuropiil on halli aine tüüp, millel on müeliniseerimata närvikiud ja suhteliselt hõredad rakukehad. Tavaliselt on külgmisel genikulaarsel tuumal kuus erinevat kihti. Kaht sisemist kihti nimetatakse magnotsellulaarseteks kihtideks, väliseid nelja kihti aga parvotsellulaarseteks kihtideks.
Magnotsellulaarsetes kihtides on suured rakud, mida nimetatakse magnotsellulaarseteks (M) ganglionrakkudeks, mis saavad sisendit perifeersest võrkkestast, ja parvotsellulaarsetes kihtides on väikesed rakud, mida nimetatakse parvotsellulaarseteks (P) ganglionrakkudeks, mis saavad sisendit keskvõrkkestast ehk foveast. Kui P ganglionrakud on värvitundlikud ja suudavad tajuda kõrget detailsust, siis M-rakud on värvi- ja detailitundetud. Kuigi M-rakud on nõrgad värvide ja detailide tuvastamisel, on nad liikumise suhtes väga tundlikud.
Iga silma võrkkesta projitseerib neuroneid nii parema kui ka vasaku poolkera lateraalsetesse genikulaarsetesse tuumadesse. Iga LGN saab aga teavet ainult poolest igast nägemisväljast. Selle põhjuseks on võrkkesta sise- või nasaalsete külgede aksonite ristumine või dekussioon. Võrkkesta välimiste või ajaliste poolte aksonid jäävad samale küljele.
Lateraalsest genikulaarsest tuumast pärinev visuaalne informatsioon projitseerub optilise kiirgusena kahe poolkera visuaalsetesse korteksidesse. Nägemisvälja vasakut poolt tajub parem poolkera, paremat poolt aga vasak poolkera, tänu ülalmainitud dekussatsioonile. Kui signaalid jõuavad primaarsesse nägemiskooresse, mis asub kummaski poolkeras, suudab aju taastada võrkkesta rakkude kogutud kujutise. Võrkkestast LGN-i visuaalsesse ajukooresse edastatava signaali kaudu on inimestel võimalik kogeda teadlikku visuaalset taju.