Trompe L’oeil tähendab prantsuse keeles “silmatrikk” ja viitab mis tahes meediastiilile (tavaliselt maalimisele), mille eesmärk on luua vaataja petmiseks optiline illusioon. Varaseim säilinud trompe l’oeil näide leiti Pompei väljakaevamisel ja on tuhandeid aastaid vana.
Kõige tavalisem trompe l’oeil’iga loodud illusioon on vale sügavus, mis saavutatakse tavaliselt mitmete lihtsate tehnikate abil, sealhulgas:
Natüürmortide maalimine, et vähene liikumine illusiooni ei reedaks.
Maali paigutamine loomulikku asukohta – aknad õigel kõrgusel seintel, uksed mõistlikesse kohtadesse, roomavad taimed kivikonstruktsioonide välisküljele –, et silm neist üle läheks.
Kasutades madalat varjusügavust, et esemed näeksid välja, nagu need oleksid paljudes valgustingimustes.
Tagada, et maali lõpus ei lõpeks teoses olevad suuremad objektid, vähendades alateadlikke vihjeid, mis panevad aju pilti otsima.
Sügavuse illusiooni kasutati barokiperioodil laialdaselt katedraalide ja kirikute suletud ruumide “avamiseks”. Toonased maalikunstnikud kujundasid massiivseid seinamaalinguid, millel on kujutatud avatud võlvkäike (koos maalitud sammastega), mis vaatavad päikesepaistelistele mägedele ja heinamaadele. Trompe l’oeil stiil võimaldas arhitektidel kujundada suletud ruume, mida saaks mõistlikult soojendada ja elementide eest kaitsta, jättes samas tunde, et ollakse otseses kontaktis loodusmaailmaga.
Lugusid loomadest, kes segavad trompe l’oeil maalid tegelikkusega, on palju, alates Rooma kirjanikest, kes teatavad tõelistest hobustest, kes tervitavad, maalitud hobuste ja lindudeni, kes üritavad – ja ebaõnnestuvad – maanduda väravate või linnuvannide seinamaalingutele. Need lood on kahtlemata liialdatud, arvestades enamiku loomade tugevat sõltuvust muudest meeltest peale nägemise, et tuvastada oma lähiümbruse objekte.
Inimesi on aga lihtne petta ja on palju usaldusväärseid lugusid inimestest, kes peavad trompe l’oeil’i tõeliseks asjaks. Ajaloolane Vasari jutustab lugu Itaalias toimunud kunstivõistlusest, kus kaks kunstnikku võistlesid suurima maalikunstniku tiitli pärast. Üks paljastas puuviljamaali, mis oli nii realistlik, et läheduses olevad linnud lendasid alla ja nokitsesid maali, püüdes toitu süüa. Seejärel pöördus kohtunik teise maalija poole ja käskis tal oma maal paljastada, tõmmates kõrvale seda varjavad kardinad. Teine maalikunstnik naeratas võidukalt, sest kardinad ise olid tema maalid – nii realistlikud, et nad olid kõik kohalviibijad lollitanud.
Kuigi sügavus on trompe l’oeil’i kõige populaarsem ja tuntuim vorm, on ka teisi. Da Vinci leiutas trompe l’oeil’i erivormi, mida tuntakse anamorfoosina (kreeka keeles “kuju muutmiseks”), mille puhul pilt on maalitud liialdatud perspektiivi kasutades, nii et mitmest punktist vaadatuna on see vaevu objektina äratuntav. Õigest vaatenurgast vaadates näivad sellel aga ideaalsed proportsioonid. Selle stiili tuntuim näide on Rooma Gesu kiriku laes. Suur X tähistab põrandal kohta, kust lage on ette nähtud vaadelda. See stiil võimaldab maalijal kohaneda olukordadega, kus kõige tavalisem vaatenurk ei ole otse, säilitades soovitud proportsioonid, olenemata sellest, kui äärmuslik nurk ka poleks. Teekattemärgistust (mis tähistab selliseid asju nagu “Stop Ahead”) võiks vaadelda kui üsna olmelist näidet anamorfoosist.
Trompe l’oeil on eelmisel sajandil taas populaarsust kogunud ning mitmed arhitektid on seda kasutanud ruumide aitamiseks või lihtsalt kujunduste kaunistamiseks. Kogu Ameerika Ühendriikides ja rahvusvaheliselt korraldatakse rohkelt konkursse, millega premeeritakse trompe l’oeili parimat kunstilist kasutamist. Võib-olla kõige laialdasemalt kasutatakse pragmaatilisemaid trompe l’oeil’e, näiteks neid, mis on mõeldud esemete võltsviimistluse, craquelure’i või puitpaneelide illusiooni loomiseks, mis muidu on ilustamata.