Mis on vegetatiivne paljundamine?

Vegetatiivne paljundamine on protsess, mille käigus taim saab aseksuaalselt paljuneda, kasutades algse taime vegetatiivset osa. Kuigi see protsess võib toimuda loomulikult, on selle kasutamine eriti kasulik, kui seda kasutatakse puu- või köögiviljade puhul, et luua ühest vanemtaimest uusi taimi. Seda on erineva eduga kasutatud katsetes aidata arenguriikidel toota oma kodanikele rohkem toiduallikaid.

Taimed võivad paljuneda kahel erineval viisil. Sarnaselt teistele organismidele võivad taimed suguliselt paljuneda uuteks taimedeks kasvavate seemnete leviku kaudu. Vegetatiivne paljundamine on aga taime teiste osade, vegetatiivsete osade kasutamine uute taimede loomiseks. Sageli tehakse seda loomulikult teatud taimede kaudu, mille lehtedel on pungad ja mis võivad kasvada uusi taimi sealt, kus langenud lehed maanduvad mööda maad. Protsessi võib läbi viia ka isik, kes kasutab ühte mitmest erinevast vegetatiivse paljundamise tehnikast, mis sõltuvad kasutatavast taimest.

Kasutatakse kahte peamist vegetatiivse paljundamise tüüpi ja neid nimetatakse juurdumiseks ja pookimiseks. Juurdumine on ühe taime kasutamine uue taime või taimede loomiseks. Seda tehakse sageli algse taime eraldamise kaudu teisest osast, näiteks eraldades üksikud juurdunud varred või eraldades jooksutaime algsest emataimest. Olenemata sellest, millist tehnikat kasutatakse, eraldatakse üks taim üheks või mitmeks uueks taimeks, millel lastakse üksikult kasvada.

Pookimine on vegetatiivse paljundamise vorm, mille käigus uue taime loomiseks kasutatakse kahe erineva taime osi. Tavaliselt tehakse seda ühe taime sibula pookimisega teisele suuremale taimele. See võimaldab äsja poogitud sibulal kasvada ja tugevaks saada. Samamoodi saab kaks kahjustatud juurevõsa kokku pookida, et kasvada üheks terveks taimeks.

Selle protsessi üks suurimaid eeliseid on see, et erinevalt seksuaalsest paljundamisest on uus taim algse taime kloon ja sellel on originaaliga identsed omadused. See on sageli kasulik, kui seda kasutatakse koos puu- või juurviljadega, et tagada uuel taimel originaali soodsad omadused, näiteks suurem puuvili või ahvatlevam maitse. Vegetatiivset paljundamist kasutati Vana-Hiinas ning seda kasutasid nii kreeklased kui roomlased taimede levitamiseks kogu Euroopas.