Permakultuur on termin, mida kasutatakse tahtliku põllumajanduse ja asustussüsteemi kirjeldamiseks, mille eesmärk on kajastada looduslike ökosüsteemide omavahelisi seoseid ja jätkusuutlikkust. Permakultuuri võib vaadelda vastandina intensiivpõllumajandusele, mis lõpuks jätab maad kasvamiseks kõlbmatuks, vähendades järk-järgult inimasustamiseks sobivat maad. Permakultuur on katse maad kõige paremini kasutada, et tulevased põlvkonnad saaksid maad tootlikult kasutada, võimaldades isiklikul toimetulekul.
Permakultuuri võtsid 1970. aastatel kasutusele kaks austraallast David Holmren ja Bill Mollison, kes on pühendunud maa säästvale kasutamisele. Nad on jätkanud oma teooriate laiendamist ja aidanud üles ehitada laiemat permakultuuriliikumist, avaldanud raamatuid ja korraldanud töötubasid, et aidata propageerida oma ideaale ja tehnikaid. Kuigi nad olid esimesed, kes seda sõna kasutasid, on permakultuuri ideaalid tänapäevases tähenduses eksisteerinud vähemalt 20. sajandi algusest ning permakultuuri tuuma moodustavad tavad ulatuvad tuhandete aastate taha.
Põhimõtteliselt on permakultuur lihtsalt üks põllumajanduse vorme, mida saab praktiseerida igavesti. Tööstuslikke põlluharimistehnikaid peetakse oma olemuselt piiratuks, mille järel on müür, millest maatükki enam kasutada ei saa. Suure tihedusega põllukultuurid ja üksikute põllukultuuride kasutamine suurtel maa-aladel eemaldavad põlvkondade vahetumisel vajalikud toitained, jättes maa lõpuks viljatuks. Samal ajal võivad kunstväetised aja jooksul koguda sooli, muutes mulla taimedele ebasobivaks.
Permakultuur püüab vaadelda maatükki terviklikult, integreerides kõik sellel elavad loomad ja taimed ning kombineerides seda sotsiaalsete struktuuridega, mille eesmärk on edendada ka pikaajalist põllumajandust. Toidutsükli iga element jaotatakse selleks, mida see nõuab ja milleks see kaasa annab, ning seejärel liidetakse iga element kokku, et moodustada dünaamiliselt isetoetav tervik. Kui süsteemis avastatakse nõrkus, mis võib lõpuks viia süsteemi lagunemiseni, lisatakse või eemaldatakse midagi, mis parandab seda nõrkust ja võimaldab luua täielikult jätkusuutlikuma ökosüsteemi.
Samal ajal liigub permakultuur kaugemale pelgalt püsipõllumajanduse edendamise mehhaanilise põhimõtete kogumi olemasolust ja vaatleb ennast ka kui eetilist struktuuri püsikultuuri ülesehitamiseks. Permakultuuri idees on kesksel kohal ideed, et maa eest hoolitsemine on eetiline vajadus, et maalt kogutud ressursse tuleks jagada võrdselt kõigi inimeste ja olendite vahel ning et inimeste kogukonnad peaksid aitama üksteist täielikult toetada.
Kuna tööstuslikke toidusüsteeme hakkavad ohustama arvukad tegurid, alates monokultuurseid põllukultuure ründavatest kahjuritest kuni kallinenud hindade ja tööstusliku toidu tootmiseks ja transportimiseks vajalike fossiilkütuste varude vähenemiseni, kogub permakultuur üha enam toetust. Kogukonnad otsivad permakultuuri kui võimalust tagada, et nende maa ei jääks terveks ka tulevikus, vaid et nende toiduga varustatus säiliks ka võimalike ülemaailmsete kriiside ajal.