Mullivannid on suurepärane võimalus lõõgastuda pärast pikka sportlikku päeva või kontoris veedetud tundide kaupa, kuid paljud inimesed ei lase mullivanni ostmast, kuna selle käitamine ja hooldus on kallid. Puuküttega mullivann võib aga olla nendele probleemidele lahendus ja isegi lisada vanni õhkkonda ja võlu. Puuküttega kümblustünn kasutab vee soojendamiseks pliidi tulest saadavat soojust, mis tähendab, et vanni soojendamiseks pole vaja elektrit. See võib vähendada või kaotada mullivanni käitamisega seotud kulusid ja avada rohkem võimalusi mullivanni paigutamiseks.
Puuküttega kümblustünn kasutab vee soojendamiseks kas vanni või vahetult vanni välja asetatud ahju soojust. Ahju asetatakse puud ja tehakse tuli, soojendades seeläbi ahju ennast. Kui pliit on vees, kandub pliidi soojus otse vette. Kui see asub ahjust väljas, jookseb seeria torusid pliidist vanni ja vesi surutakse läbi ühe toru, mida soojendatakse, ja seejärel tagasi teise toru kaudu.
Puuküttega mullivanni kütmiseks ei kasutata elektrit, mis tähendab, et vanni ei pea tingimata toiteallika lähedale asetama. Kui vanni vee liigutamiseks kasutatakse jugasid, on elektriühendus siiski vajalik, kuid kui selliseid jugasid ei kasutata, võib puuküttega kümblustünni paigutada vooluallikast ja kodust eemale. Tegelikult on puuküttega kümblustünn hea valik metsamajakesse või tagaaeda, kus pole elektriühendusi.
Enamik puuküttega kümblustünnide mudeleid on valmistatud pigem puidust kui plastikust, mis tähendab, et vanni keskkonnamõju on väiksem. Seedrivannid võivad hoida vett, mis on keemiliselt töödeldud, või see võib hoida vett ilma kemikaalideta. Kui keemilisi töötlusi ei kasutata, tuleb vett sagedamini vahetada ja paljud puuküttega kümblustünnide omanikud tühjendavad vanni vett juba mõne kasutuskorra järel, et vältida bakterite kogunemist vanni. Nagu plastmassist spaad, tuleb ka puuküttega kümblustünn korralikult puhastada ning kasutajad peaksid olema ettevaatlikud, et vältida ahju või pliiditoru puudutamist, kuna need on äärmiselt kuumad.