Radoongaas on lõhnatu, maitsetu ja värvitu radioaktiivne gaas, mis tekib looduslikult raadiumi lagunemisel. Raadium on enamikus pinnases ja kivimites looduslikult esinev kemikaal. Tavaliselt eraldub radoonigaasi atmosfääri nii väikestes kogustes, et seda ei peeta kahjulikuks. Hiljutised uuringud näitavad, et radoongaas võib koguneda kinnistes ruumides ja põhjustada potentsiaalseid terviseriske, sealhulgas kopsuvähki. Viimastel aastatel on nii koduomanikele kui ka ehitajatele kättesaadavaks saanud mitut tüüpi radooniandureid. Nende hulka kuuluvad passiivsed lühiajalised detektorid ja aktiivsed pikaajalised detektorid. Õige valiku puhul tuleb kaaluda, kas elektriallikas on saadaval või mitte, kas detektor on kohapeal kontrolli all või on pidevas kasutuses ja kui suur ala vajab kontrollimist.
Passiivne, lühiajaline radoonigaasidetektor ei vaja elektrit. Tavaliselt sisaldab see söekanistrit, mis on kodus lühikese aja jooksul õhu käes. Passiivsete detektorite testimisperiood on tootjati erinev. Mõned radoonigaasidetektori komplektid nõuavad kolme- kuni seitsmepäevast testimisperioodi, teised aga on mõeldud testimiseks 90 päeva või ühe aasta jooksul. Pärast katseperioodi lõppu saadetakse kanister ettevõttesse, kes saab proovi ohutult testida ohtlike radoonigaaside tasemete suhtes. Need ettevõtted saadavad tavaliselt majaomanikule kirja testitulemustega.
Aktiivne radoonigaasidetektor töötab elektritoitel ja suudab jälgida gaasi radooni taset ööpäevaringselt. Enamikul mudelitel on digitaalne näit ja see annab häire, kui radooni gaasitase muutub ohtlikuks. Radooni mõõdetakse ühikutes, mida nimetatakse pikokuurideks, mis mõõdavad radioaktiivse lagunemise kiirust – 1 pikokuurit on võrdne kahe radioaktiivse aatomi lagunemisega minutis ja tavaliselt mõõdetakse neid pikokuurides liitri kohta (pCi/L). Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitseagentuuri (EPA) andmetel peetakse pikaajalist kokkupuudet radoonigaasidega üle 4 pCi/l potentsiaalseks terviseriskiks.
Passiivse või aktiivse radoonigaasidetektori kasutamisel on juhiste hoolikas järgimine väga oluline. Eduka radoonigaasi testi võti on detektorite õige paigutamine. Radoongaas on raske gaas, mis kipub kogunema madalatesse kohtadesse, näiteks keldritesse, keldritesse ja esimestele korrustele, mis puutuvad kokku pinnasega. Radooni testimiskomplekt tuleks asetada maja võimalikult madalale tasemele ning kõrge õhuniiskus või tuuletõmbus võivad segada radoonigaasi täpset lugemist.
Uue ehituse töövõtjatele ja ehitajatele on saadaval suuremahulised, mitme lugemisega radoonikatsekomplektid. Need testid võivad tuvastada radoonitaset ka suurtes olemasolevates hoonetes. Maad saab enne uue ehituse alustamist kontrollida ka radoonigaaside heitkoguste suhtes. Neid teste nimetatakse tavaliselt avatud maa testikomplektideks ja need toimivad üldiselt samal viisil kui kodudetektorid.