Üheidulehelised on katteseemnetaimede ehk õistaime klass, mida eristatakse kaheidulehelistest. Selle eristuse tegi esmakordselt 1682. aastal botaanik John Ray. Tänapäeva teadlased ei pea Ray kirjeldust täiuslikuks, kuid üheidulehelised on endiselt kõige populaarsem katteseemnetaimede klassifikatsioon. Mõisted üheiduleheline ja kaheiduleheline on lühikesed pikematest nimetustest Monocotyledonae ja Dicotyledonae, mis viitavad idulehtede ehk “seemnelehtede” arvule taime embrüos; vastavalt üks ja kaks.
Üheidulehelisi eristatakse kaheidulehelistest nende füüsiliste omaduste järgi. Lisaks sellele, et embrüos on üks iduleht, on neil ka ühe vao või pooriga õietolm, samas kui kaheidulehelisel õietolmul on kolm vagu. Enamikku teisi üheidulehelisi tunnuseid on juhuslikul vaatlejal lihtsam tuvastada.
Võib-olla on kõige lihtsam viis üheiduidulisi kaheiduidulistest eristada õieosade loendamisega. Üheidulehelistel kroonlehed, tolmukad jne kipuvad ilmuma kolmekordselt, samas kui kaheidulehelistel lilledel on nelja või viiega jaguvad osad. Kuigi see on mõnikord lihtsaim viis välja selgitada, millist tüüpi katteseemneseemnetega te tegelete, ei ole see alati usaldusväärne ja keerukate õitega taimede puhul, mis sisaldavad palju osi, võib seda olla keeruline kindlaks teha.
Üheiduiduliste puhul kalduvad lehesooned kulgema paralleelselt lehe pikkusega, samas kui kaheidulehelistel lehtedel on rohkem hargnevaid võrkkestasid. Samamoodi ilmneb taime varre veresoonkond, mille ülesandeks on vee ja toitainete transportimine läbi taime, kaheidulehelises varres korrapärase silindrilise mustriga, kuid üheidulehelises varres on see juhuslikum, hajutatud muster. Seetõttu saab kaheidulehe tuvastada, vaadates tüve ristlõiget ja märgistades väikese ringikujulise rõnga. Mõlemad meetodid üheiduleheliste ja kaheiduiduliste eristamiseks ei ole lollikindel.
Ka üheidu- ja kaheiduleheliste juured kasvavad erinevalt. Kahekojalistel on apikaalne meristeem, diferentseerumata embrüonaalse koe ala varre põhjas, mis toodab juuri kogu taime eluea jooksul. Üheidulehelistel seevastu on juhuslikud juured, mis tekivad varre sõlmedest.
Üheidulehelisi eristab ka sekundaarse kasvu ehk puidu puudumine. Mõned kaheidulehelised ei saa puitu toota, kuid ükski üheiduleheline ei saa seda teha. Mõned üheidulehelised paistavad olevat puitunud, näiteks palmipuud, kuid puidutaoline tüvi on tegelikult lehtede aluste kogum.