Ujuvad lehtpuidust põrandad on teatud tüüpi põrandakate, mis ei ole kinnitatud ühegi tüüpi aluspõrandakonstruktsiooni külge. Selle asemel on polsterduskiht, mis eraldab ujuva lehtpuidust põranda aluspõrandast. Selle polsterduse olemasolu annab põrandale suurema ande, mis omakorda annab üle lehtpuidu kõndides hõljumise tunde.
Algselt oli ujuv lehtpuidust põrand saadaval ainult nn kokkuliimitud kujundusega. See tähendab, et põrandakatte osad asetati polstrile ja ühendati tugeva puiduliimiga. Liim andis kinnitamata põrandale teatud tugevuse ja ühtsuse, vähendamata seejuures pehmema kõnnipinna tunnet.
Tänapäeval on kinnitamata põrandate jaoks ka teisi konfiguratsioone, sealhulgas lehtpuidust põrandaid. Ühte populaarset tüüpi nimetatakse lehtpuidust põrandaks. Selle valiku korral valmistatakse põrandakatte osad täpi ja soonega disainiga, mis võimaldab ühel sektsioonil hõlpsasti üksteisega liituda. Kui sektsioonid on õigesti joondatud, tekitavad sektsioonid kuuldavat klõpsatust. Täpikeele ja soone disaini ainulaadsed omadused aitavad sellele ujuva lehtpuidust põranda versioonile anda stabiilsuse, säilitades samas ruumis kõndides hõljumise tunde.
Üks hiljutine uuendus ujuva lehtpuidust põranda vallas on tuntud luku ja voltimise lähenemisviisina. Erinevalt täpi ja soonega näidetest tuginevad seda tüüpi ujuvad lehtpuidust põrandad sellisele kujundusele, mis võimaldab laudade otsad asetada üle- ja allamustriga, mis ühendudes moodustavad sileda pinna. Disain ei erine lukuga stiilis plastikust hoiukoti sulgemismehhanismist. Põrandakatte lauad või osad asetatakse polstrile, vaheldumisi ülemiste ja alumiste ühenduskomponentidega. See loob sisuliselt olukorra, kus sobivus saavutatakse detailide otste voltimisega, kuni need paigale libisevad. Lukusta ja voltimisega lähenemise korral ei ole vaja sektsioone paika koputada, nagu see on sageli täpi ja soonega konstruktsioonide puhul.