Võrreldes näiteks raamatukogu või õppelaboriga, on kodus õppimisel mitmeid plusse ja miinuseid. Sellise õppimise peamiste eeliste hulka kuulub tõsiasi, et mõned inimesed õpivad paremini mugavalt oma kodus olles, võib olla lihtsam arvutile juurde pääseda ja keegi saab kergemini peatuda, et juua või midagi süüa. Koduõppel on aga ka puudusi, nagu suurem võimalus häirida ja raamatukogus leiduvatele ressurssidele juurdepääsu puudumine.
Paljud inimesed eelistavad õppida kodus, mitte õppida raamatukogus või tööruumis, mis on spetsiaalselt ette nähtud õppimist vajavatele inimestele. Tavaliselt taandub see isiklikele eelistustele, aga ka muudele kohustustele, mis inimesel võivad olla, mis nõuavad tal kodust viibimist. Koduõppel on siiski oma plusse ja miinuseid, mida peaks kaaluma keegi, kes valib, kus õppida.
Kodus õppimise üks peamisi eeliseid on see, et mõned inimesed õpivad lihtsalt mugavas keskkonnas paremini. Kuigi mõnele õpilasele sobib raamatukogust leitud potentsiaalselt ebamugaval toolil laua taga istumine, teised võivad leida, et parem on olla oma kodus diivanil. Raamatukogudes ja õppelaborites võib olla ka palju teisi õpilasi, kes kõik püüavad samaaegselt kasutada samu ressursse. See võib raskendada arvuti või muu avaliku seadme kasutamist, eriti kooliveerandi lõpus, ja tavaliselt on kellegi arvutit õppimise ajal lihtsam kasutada.
Kodus õppiv inimene saab tavaliselt ka kergemini alustada ja lõpetada, eriti pauside jaoks, et midagi süüa või juua. Kodus võib inimene lihtsalt kõrvaltuppa kõndida ja süüa võtta. Tõenäoliselt peaks aga raamatukogus õppides keegi oma õppematerjalid kokku pakkima ja majast sootuks lahkuma, et midagi süüa leida.
Kodus õppimisel on siiski mõned puudused, näiteks suurenenud võimalused segamiseks. Televiisor, filmid, muusika, videomängud, toakaaslased, pere ja paljud muud tähelepanu hajutavad allikad võivad olla kodus olemas, kuid neid ei pruugita leida raamatukogust või muust sarnasest keskkonnast. Tavaliselt on raamatukogust juurdepääsetavad teatud ressursid, mis ei pruugi olla inimese kodust juurdepääsetavad, näiteks mikrokiibikirjed. Üha rohkem infot kantakse digitaalsesse vormingusse, millele pääseb ligi kellegi kodus oleva arvuti kaudu, leevendades seda muret siiski osaliselt.